Kujuta ette: istud koosolekul või kohvinurgas ja kolleeg poetab muuseas: „Mul on vahel tunne, et ei tahaks enam olemas olla.“

Või märkad sõbralt sotsiaalmeedias postitust, mis kõlab murettekitavalt. Süda jätab löögi vahele.

Mida teha? Mis oleks õige reaktsioon? Kas peaks kohe kuskile helistama?

Suitsidaalsed mõtted on teema, millest kardetakse rääkida. Paljud pelgavad, et kui nad küsivad, siis „panevad inimesele mõtte pähe“. Tegelikult on vastupidi – otsekohene ja hooliv huvi võib olla just see, mis hoiab ära kõige hullema.

Kuula ja võta tõsiselt. Kui inimene ütleb, et tal on olnud enesetapumõtteid, on esimene samm kuulata ilma hinnanguteta. Ära ütle näiteks: „Ah, ära mõtle nii!“ või „Sul ju läheb hästi.“ Sellised vastused võivad panna teda tundma, et tema valu ei ole õigustatud.

Lihtne lause nagu: „Aitäh, et sa jagasid! Ma saan aru, et sul on väga raske,“ võib olla tohutult vabastav. See annab sõnumi: sa ei ole oma murega üksi.

Sageli tekib kuulajal sisemine hirm või isegi soov olukorrast kiiresti eemalduda – näiteks öeldes „pole ju hullu midagi“. See on inimlik reaktsioon, sest ärevust tekitab tunne, nagu peaks nüüd vastutama teise elu või probleemide lahendamise eest. Oluline on meeles pidada: sinu roll ei ole kõike ise lahendada. Sa ei pea olema terapeut ega kangelane. Piisab olemas olemisest, kuulamisest ja toetuse pakkumisest nii palju, kui sinu enda ressursid lubavad. Kuulamine ja kõrvalolek ei käi kellelegi üle jõu, ja sellest on juba palju kasu.

Küsi, ära pelga. Otseküsimine ei suurenda riski, vaid aitab luua mõistmist. Võid öelda näiteks: „Kas sul on olnud mõtteid endale haiget teha?“ või „Kui sa räägid, et ei taha enam elada, mida see sinu jaoks tähendab?“ Need küsimused näitavad, et sa tõesti tahad mõista, mitte jääda vaikima.

Kui inimene avab end ja räägib oma raskustest, siis sinu roll on aidata tal leida tee professionaalse abi juurde – olgu selleks perearst, psühholoog või kriisitelefon. Nii annad märku, et hoolid ja oled olemas, aga samal ajal ei võta enda kanda koormat, mida üksi kanda ei jõua.

Eestis on olemas mitmeid tasuta ja konfidentsiaalseid tugikanaleid:

Eluliini kriisitelefon

655 8088 – eesti keeles (19.00–07.00)
655 5688 – vene keeles (19.00–07.00)
+372 681 1700 – ukraina keeles (19.00–23.00)

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123

Avatud iga päev 10.00–24.00
Tasuta helistamine eesti, vene ja inglise keeles

Veebivestlus www.palunabi.ee

Vajuta lehe all paremas nurgas „Vestlus“
Võimalus jääda anonüümseks

Ohvriabi kriisitelefon 116 006

Avatud 24/7
Pakub psühhosotsiaalset kriisiabi telefoni ja veebivestluse kaudu

Toetav samm võib olla vahel väga lihtne. Piisab sellest, kui ütled: „Tahad, ma helistan koos sinuga?“ või „Võime kohe otsida, kuhu saaksid pöörduda.“ Sellised laused annavad märku, et inimene ei pea üksi abi otsima ega vastutust kandma. Koos tegutsemine loob turvatunde ja võib olla just see väike, aga oluline samm, mis aitab tal abi poole liikuda.

Kui inimene räägib konkreetsetest plaanidest või näed, et ta on otseses ohus, ära jää kõhklema. Helista 112 või vii ta lähimasse erakorralise meditsiini osakonda. See võib tunduda hirmutav, aga just see samm võib päästa elu.

Mõnikord vajab inimene kõige enam seda, et teda lihtsalt märgatakse. Väikesed teod – kirjutada sõnum „Kuidas sul täna on?“, kutsuda jalutama või tuletada meelde puhkust ja söömist – võivad olla päästerõngas. Samas tasub meeles pidada, et kui tegemist on lähedase inimesega, on loomulik panustada rohkem aega ja tähelepanu.

Kui aga side on pigem tööalane või vähem isiklik, võib ka väiksem, ent järjepidev hoolimine palju tähendada. Oluline on, et sinu enda jõudlus ei kannataks ja sa ei võtaks endale rohkem koormust, kui suudad kanda. Tõeliselt toetav saad olla siis, kui hoolitsed samal ajal ka enda heaolu eest.

Mida saavad juhid ja tööandjad teha?

Loo kultuur, kus vaimse tervise teemad on lubatud. Kui inimesed julgevad öelda „mul on raske“, jõuame appi enne, kui on kriis.
Jaga tugikanaleid. Too meeskonnas nähtavale kriisiabinumbrid ja töötajatele pakutavad psühholoogiateenused.
Ära romantiseeri „tugevust“. Julgusta hoopis haavatavust ja abi otsimist. See ei vähenda professionaalsust, vaid suurendab usaldust.

Kui keegi jagab, et tal on eluisu kadunud, võib see olla hirmutav kuulda. Aga mõtle: kui inimene ütles selle sulle, siis ta usaldas sind. See on võimalus astuda sammu lähemale, mitte eemale. Sinu lihtne kohalolek – kuulamine, tõsiselt võtmine, koos abi otsimine – võib olla see erinevus, mis hoiab inimese elujoonel.

———

Ja veel: kui see jutt puudutab sind või tekib äratundmine, tea, et abi on olemas ka sulle. Helista kriisitelefonile, räägi arstiga või otsi endale sobiv psühholoog. Ükski raske tunne ei kesta igavesti ja keegi ei pea üksi kannatama.