Uuringud näitavad, et pikad tööpäevad ja vähene puhkeaeg suurendavad märkimisväärselt vigade, tööõnnetuste ja tervisekahjustuste riski. Seda kinnitasid ka 2000. aastate alguses Suurbritannias tehtud analüüsid, mis tõid avalikkuse ette noorte arstide töökorralduse: haiglates töötati sageli 90-100 tundi nädalas. Üleväsimusest tingitud vead ei olnud enam üksikud juhtumid, vaid süsteemne probleem. See arutelu sai üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidus hakati tööaja direktiivi põhimõtteid tervishoiusektoris rangemalt rakendama.

Umbes samal ajal pöörati Põhjamaades üha enam tähelepanu teisele töökeskkonna riskile, töökiusule ja psühhosotsiaalsetele ohuteguritele. Rootsi oli üks esimesi riike, kes käsitles töökiusu otseselt töötervishoiu ja tööohutuse küsimusena. Uuringud näitasid, et pikaajaline vaimne pinge, konfliktne töökeskkond ja töötajate alandamine ei mõjuta ainult inimeste enesetunnet, vaid suurendavad ka töövõimetuse, vigade ja õnnetuste riski.

Need teemad ei ole jäänud minevikku

Tervishoiusektoris näeme jätkuvalt töökorraldust, kus pikad töövahetused ja pidev koormus suurendavad väsimust ning eksimisriski. Ka Tööinspektsiooni inspektorid näevad juhtumeid, kus töötaja on olnud tööülesannete täitmisega seotud koguni 72 tundi järjest. Selline töökorraldus ei ohusta ainult töötaja tervist, vaid ka nende inimeste turvalisust, kelle eest ta vastutab.

Samal ajal jõuab Tööinspektsioonini üha rohkem pöördumisi, mis puudutavad töökiusu ja pingelist töökeskkonda. Kui töökeskkonnas domineerivad pidev surve, konfliktid või alandav suhtlemine, kannatab paratamatult töötaja vaimne tervis. Vaimne kurnatus, stress ja läbipõlemine ei ole aga pelgalt heaolu küsimus, vaid need mõjutavad otseselt ka tööohutust.

Tööõnnetused on jätkuvalt valus reaalsus, tihti ka tagajärg pikkadele töövahetustele ja üleväsimusele. Möödunud aastal pidi tööõnnetuste tagajärjel haiguslehe võtma 3254 inimest, kellest 62% olid mehed. Nende juhtumite puhul maksis Tervisekassa hüvitisi üle 7 miljoni euro. Nende numbrite taga ei ole ainult statistika - need on katkestatud tööpäevad, kannatused ja sageli ka pikaajalised mõjud inimese tervisele.

Tööõnnetustel on aga ka selge majanduslik mõõde. Lisaks inimesele ja tema lähedastele mõjutavad õnnetused otseselt ka ettevõtteid: katkeb tööprotsess, väheneb tootlikkus ning suureneb asendamise ja ümberkorralduste kulu. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti (EU-OSHA) analüüsid näitavad, et tööohutusse panustamine on ettevõtetele majanduslikult mõistlik: mitmete uuringute põhjal toob iga tööohutusse investeeritud euro tagasi keskmiselt umbes kaks eurot, peamiselt vähenenud tööõnnetuste, väiksema töölt puudumise ja suurema tootlikkuse kaudu.

Vähem tööõnnetusi, kasu kogu majandusele

Mõju ei piirdu ainult üksiku ettevõttega. Kui tööõnnetused ja tööga seotud haigestumised vähenevad, võidab sellest kogu majandus. Vähem haiguspäevi tähendab suuremat tööpanust ja tootlikkust, väiksemat survet tervishoiusüsteemile ning suuremat maksutulu. Teisisõnu, turvalisem töökeskkond ei ole ainult sotsiaalpoliitika küsimus, vaid mõjutab otseselt ka riigi majandust ja sisemajanduse kogutoodangut.

Ärahoitud tööõnnetus ei ole seega ainult statistika vähenemine. See tähendab inimest, kes saab pärast tööpäeva tervena koju minna, ettevõtet, kus töö saab jätkuda katkestusteta ning riiki, mille majandus toimib tõhusamalt. Turvaline töökeskkond ei sünni juhuslikult, see on teadliku juhtimise, ennetuse ja vastutustundliku suhtumise tulemus.

Tööinspektsiooni ülesanne on aidata sellele iga päev kaasa. Sest töö peab olema korraldatud nii, et inimene jaksaks seda teha täna, homme ja ka aastate pärast.

Autor: Tööinspektsiooni peadirektor Kaire Saarep