Juba üle 15 aasta on Ettevõtluskülas antud nii koolinoortele kui täiskasvanutele võimalus simulatsioonides oma ettevõtet juhtida. Selle aja jooksul on ettevõtja rolli astunud üle 15 000 õpilase ja 5000 täiskasvanu. Mängus tuleb maksta palka, pidada läbirääkimisi, jagada vastutust ja kanda oma otsuste tagajärgi. Aastate jooksul on kinnitust leidnud, et sama metoodika sobib nii noortele kui täiskasvanutele, sest olenemata vanusest kerkib juba mõne tunniga pinnale see, kuidas mängijad mõtlevad, mida nad väärtustavad ja kuidas nad maailma toimimist mõistavad.

Kõik algas rahatarkusest

Ettevõtlusküla üks asutajatest, Evelin Rätsep, meenutab: „Iseseisvasse ellu astudes tundsin, et teadmised rahast on puudulikud ja täiskasvanute maailma astuda oli kõhe. Kui sain esimesel töökohal kingituseks Robert Kiyosaki raamatu „Rikas isa, vaene isa“, mõistsin, et oleksin tahtnud palju varem avastada, et on olemas terve võimaluste maailm, millest mul pole aimugi.“

Sellest kogemusest sündis soov teha rahatarkuse ja ettevõtluse õppimine lastele lihtsaks, lõbusaks ja elulähedaseks. Mängudes said lapsed turvaliselt proovida täiskasvanu rolle ja eksida seal, kus eksimine midagi ei maksa. Tollal ei osanud keegi arvata, et mängust kujuneb aja jooksul tundlik ühiskonna peegel ja sellest saab täiskasvanutele sobilik meeskonnatreeningu metoodika.

Mida mäng peeglina näitab

Rollimängus ei saa kaua kellekski teiseks jääda. Kui kassas on palgapäevaks liiga vähe raha ja meeskond ootab otsust, tulevad nähtavale inimese tegelikud harjumused ja pinge maandamise mustrid. Kohe on näha, kas otsitakse lahendust või süüdlast, kas küsitakse abi või tardutakse ootama ning kas ollakse julged riskima või on mugavam peituda reeglite taha.

“Need sotsiaalsed mustrid on mängudes olnud algusest peale, kuid alguses me arvasime, et me õpetame rahatarkust ning ei pööranud neile dünaamikatele tähelepanu,” räägib Evelin. Ühel hetkel sai aga selgeks, et just siin on mängu suurim väärtus. Ettevõtlus hakkab toimima alles siis, kui meeskond oskab koos otsustada, vastutust jagada ja erimeelsustega toime tulla. Nii jõudsid sotsiaalsed oskused õppe keskmesse.

Algusest peale on lähtutud põhimõttest, et noortega ei ole midagi valesti. Nad peegeldavad seda, mida nad täiskasvanute maailmas näevad, ja küsimus on pigem selles, kas mängijad soovivadki just sellises ühiskonnas elada nagu just välja mängiti. Mängujuhtidele tähendas see uut väljakutset. Tuli leida viis, kuidas juhtida väärtushinnangute piiril liikuvaid olukordi nii, et neist saaks õppimine, ja välja selgitada, millised teaduspõhised meetodid seda toetavad. Vastuseid tuli otsida sealt, kus samade mustrite lahendused on juba ammu olemas: ettevõtetest ja meeskondadest, kes kasutavad suhete tasakaalus hoidmiseks toimivaid metoodikaid.

Miks laste juurest täiskasvanuteni

Esimesed täiskasvanud jõudsid mängu pigem juhuse tahtel. Isadepäeval tulid isad koos lastega mängima, ühe ettevõtluskõrgkooli meeskond soovis omal nahal kogeda, kuidas noori õpetatakse, ning idufirmade kogukond saabus juba väga selge sooviga treenida koos mentoritega kriisitaluvust. Need kohtumised kinnitasid, et täiskasvanute ja laste mängud ei erine olemuselt, vaid sügavuselt. Sama simulatsioon võib olla lõbus ühine ajaviide, kuid see võib olla ka treening, mis toob pinnale suhtemustrid, pinged ja emotsioonid, mis igapäevatöös sageli nimetamata jäävad.

Ettevõtjatega vesteldes kerkisid tihti esile samad mured, mida oli nähtud klassiruumis. Töötajad ei näe oma otsuste mõju tervikule ega hooma, kust ja kuidas ettevõte raha teenib, ning konflikti lahendamise asemel otsitakse süüdlast. Üks klient kirjeldas töötajate arusaama finantsidest nii:

„Kohati tundub, et suure ettevõtte töötajad arvavad, et tööandjal on hästi suured majanduslikud võimalused ja raha tuleb seinast. Ei saada aru, kuidas ettevõttes tegelikult kulud ja tulud liiguvad ning kuidas igaüks mõjutab meie majanduslikku olukorda. Oleme selgitanud rahavoogude liikumist erinevatel viisidel, kuid osadele inimestele ei ole see kohale jõudnud. Seetõttu oli meil vaja seda praktiliselt läbi mängida.“

Ühel hetkel saigi selgeks, et sama tööriist, mis aitab 13-aastasel mõista, miks firma peab enne palga maksmist raha teenima, aitab kogenud spetsialistil näha, kuidas tema tööpäev on seotud ettevõtte tulemusega. Avaliku sektori meeskondadel on võimalus astuda korraks ettevõtja kingadesse ja tunda, kuidas maailm paistab teiselt poolt lauda.

Mida mäng näitab täiskasvanute meeskonnast

Personalitöös tuntakse inimesi sageli selle järgi, kuidas nad ennast kirjeldavad, näiteks värbamisvestlusel, küsitlustes või arenguvestlusel. Mäng näitab, kuidas nad käituvad, kui aega on vähe, info on puudulik ja otsus tuleb teha kohe. Sellises olukorras on ametinimetusest ja aastatepikkusest kogemusest vähe tolku. Kõigi silme all tuleb nähtavale, kes võtab juhtimise enda kätte, kes jääb kõrvale ootama ja kuhu kaob info, mida teised oleksid vajanud.

Õppimine ei toimu siiski mängus endas, vaid debriifingus pärast seda. Ühises arutelus seotakse nähtu ja kogetu juba olemasolevate teadmiste ja igapäevatööga. Just siis leiab meeskond sõnad sellele, mida kõik on ammu tunnetanud, kuid mida keegi ei ole välja öelnud.

Mis teeb nii laste kui täiskasvanutega töötamise kogmuse eriliseks

Iga täiskasvanute grupp annab võimaluse märgata uusi mustreid ja näha, kuidas valitud mudelid eri inimeste ja meeskondadega toimivad. Täiskasvanud toovad mängu rikkaliku kogemuse, aga ka aastatega kinnistunud harjumused. Nendest kogemustest sünnivad näited ja lood, mille abil tutvustatakse noortele tööelu telgitaguseid. Nii muutub iga täiskasvanute koolitus ühtlasi väikeseks uurimistööks, mille tulemused jõuavad klassiruumi ja vastupidi – klassiruumis välja mängivad dünaamikad on olulised signaalid ka tööandjale ning meie koolitajad toovad neid näiteid ka täiskasvanute koolitustele.

Lastega töötamise suurim eelis on oskus keerulised mudelid, näiteks rahavoog, kasum, turg ja meeskonnarollid, tõlkida keelde, mis on põnev ja millest saab aru ka üheksa-aastane. Pikka aega peeti seda nendega töötamise eripäraks, kuid peagi ilmnes, et täiskasvanud ootavad sama. Põhjus ei ole selles, et nad keerulisest aru ei saaks, vaid selles, et tähelepanu on tänapäeval väga kallis ressurss. Selle hoidmiseks peab õppimine pidevalt pakkuma uusi seoseid ja hoidma uudishimu ärkvel. Seepärast katsetatakse Ettevõtluskülas kõiki uusi koolitusformaate kõigepealt laste ja noortega. Kui formaat suudab köita nende tähelepanu ja panna innukalt õppima, on see valmis ka täiskasvanutele.

Kolm küsimust

Laste ja täiskasvanutega töötamise kogemus taandub kolmele küsimusele, mida iga organisatsioon saab endalt küsida:

Kas meie inimesed näevad, kuidas nende igapäevased otsused mõjutavad organisatsiooni tulemust? Kui ei näe, siis ei aita ka kõige parem aruanne.
Kas meil on turvaline koht eksimiseks enne, kui eksimine hakkab raha maksma? Õppimine vajab ruumi, kus eksimine on loomulik ja annab infot selle kohta, mida ja kuidas saab paremini teha.
Kas me teame, kuidas meie inimesed käituvad siis, kui olukord muutub ebamugavaks? Just sellistes olukordades tulevad sageli nähtavale meeskonna tegelikud koostöömustrid.

Boonusena. Kas koolitusel õpitu on piisavalt lihtne, et seda järgmisel päeval rakendada? Kui ei ole, on see raisatud aeg ja raha.

Sild põlvkondade vahel

Järgmine põlvkond tuleb tööturule loovuse, julguse ja paraja annuse ebakindlusega, mida esialgu ei pruugi märgatagi. Ajad, mil täiskasvanut kuulati ainult sellepärast, et ta on täiskasvanu, on möödas ja tänase noorega jõuab edasi eelkõige usalduse kaudu. Noored ootavad lugupidavat suhtumist, kuid sageli ei oska nad seda ise esimesena üles näidata. Siin saavad täiskasvanud eeskuju anda.

Eeskuju andmise teeb keeruliseks see, et suur osa meie käitumisest järgib mustreid, mida me ise ei märka ja mis lühiajaliselt maandab pinget, kuid pikaajaliselt probleemi ei lahenda. Kui vaadata inimesi suhtesüsteemi osana, ei otsita süüdlast, vaid nähakse, et igaühel on süsteemis oma roll. Kui see roll ei meeldi, on igaühe vastutus sellest rääkida ja seda muuta. Paraku ei tule see meil loomulikult ja seda tuleb harjutada ja just seetõttu oleme valinud Belbini rollimudeli ja suhtesüsteemide teooria oma põhilisteks töövahenditeks, et aidata inimestel kõigepealt ära tunda oma tugevusi ning seejärel õppida märkama mustreid, millega pingeolukordades lahenduste asemel tahtmatult probleeme süvendama asume.

Parim, mida üks põlvkond saab järgmise heaks teha, on luua võimalus anda endast parim. See algab sellest, et täiskasvanud harjutavad ise seda, mida lastelt ootavad.

Raha paneb alati rattad (ja mustrid) käima, olgu see siis kasvõi mänguraha.