Eestis kiputakse endiselt uskuma, et lähisuhtevägivald on midagi, mis toimub “kuskil mujal”: kellegi teise kodus, kellegi teise naabruses, kellegi teise perekonnas. Tegelikkus on vastupidine. See toimub meie kõrval, meie kolleegidega, meie inimestega. Ja nii kaua, kuni me sellest räägime kui eraasjast, jääbki see nähtamatuks.

Viimased nädalad on seda valusalt kinnitanud. Nõos sõitis partneri peal vägivalda kasutanud inimene surnuks kõrvalseisja. Lasnamäel hoidis mees naist viis päeva kinniseotud kätega vangis. Häirekeskuse hädaabinumbrile 112 helistatakse igal kuul keskmiselt 1200 korda, et teatada lähisuhtevägivallast. Selle kõige juures unustame aga sageli mõelda, et peaaegu kõigil nendel inimestel on ka töökoht. Nad on kellegi töötajad, kolleegid, tiimiliikmed.

Töökoht on üks väheseid kohti, kus inimene on iga päev nähtav. Kui kodu on muutunud ebaturvaliseks, võib töökoht olla ainus paik, kus märgatakse muutusi käitumises, meeleolus või tervises. Vägivald ei jää ukse taha, kui töötaja hommikul tööle tuleb – see tuleb temaga kaasa. See mõjutab keskendumist, töövõimet, suhtlemist ning võib viia ärevuse, ületöötamise ja läbipõlemiseni. Kui tööandja pigistab silma kinni, võib ühe inimese väga isiklik kogemus hakata mõjutama kogu kollektiivi.

See ei ole sekkumine eraellu, vaid väärtuste ja kultuuri küsimus

Tööandja ja juhina soovin, et minu inimesed tunneksid end hästi nii tööl kui ka väljaspool seda. Lähisuhtevägivallale töökeskkonnas tähelepanu pööramine ei ole sekkumine kellegi eraellu, vaid väärtuste ja kultuuri küsimus. Kui organisatsioon julgeb teemat käsitleda, sõnastada oma väärtused ja pakkuda töötajatele tuge, siis muutub teema nähtavaks ka seal, kus muidu valitseks vaikimine.

See on selge sõnum töötajatele: meie juures ei ole vägivald aktsepteeritav mitte üheski vormis ning inimene, kes seda kogeb, ei ole üksi. Sellised sõnumid tähendavad palju, ennekõike vägivalla kogenutele. Need kujundavad hoiakuid ja nihutavad piiri, kus seni peeti vaikimist normaalseks. Just tööandjate kaudu muutuvad ka ühiskondlikud normid.

Meie teadmised lähisuhtevägivallast on puudulikud, sest suurem osa juhtumitest ei jõua kunagi avalikkuse ette. Need ei jõua ka tööandjani, kui just ei märka või küsi. Viimase aasta jooksul oleme tööandjana teadlikult pööranud tähelepanu lähisuhtevägivallale, olles liitunud President Kaljulaidi Fondi tööandjate algatusega Vägivallavabaks.

Algatuse liikmena on meil ligipääs digitaalsetele õpiampsudele ja kogemuslugudele. Lisaks saame professionaalse koolitaja käe all läbi viia koolitusi, töötubasid või arutelusid nendel teemadel, milleks meil endil kompetentsi ei ole.

Selle aasta jooksul oleme õppinud ja näinud, kuidas töötajaid see teema kõnetab. Siinkohal ei ole suurt vahet eri rahvustel – pigem vastupidi, probleemi nähakse üllatavalt sarnaselt. Iga koolitus annab rohkem julgust sel teemal mõelda ja arutleda. Teadlikkuse tõstmine ja lähisuhtevägivallast rääkimise normaliseerimine on üks tõhusaim viis, kuidas tööandja saab kaasa aidata vägivallavabama ühiskonna loomisele.

Juba ainuüksi rääkimine võib päästa elusid

Oleme selle aasta jooksul märganud ka seda, et enamasti räägivad lähisuhtevägivallast avalikel üritustel ja meedias naised. Mehed vaikivad sageli mitte pahatahtlikkusest, vaid ebakindlusest. Aga vaikimine ei ole lahendus. Ma loodan, et üha rohkem on Eestis juhte – eriti mõjukaid meessoost juhte –, kes leiavad julguse sel teemal avalikult kaasa rääkida. Sest juba ainuüksi rääkimine võib päästa elusid. See on teema, millega tuleb tegeleda olenemata sellest, kas sul on isiklik kokkupuude või mitte.

Kui keegi ütleb täna, et teda ei huvita, mis tema töötajad töövälisel ajal teevad, siis minu meelest ütleb ta sellega juba ära, mis on tema inimlik väärtusruum – eriti juhul, kui ta samal ajal juhib suurt kollektiivi.

Me ei tee seda ainult tänaste töötajate tõttu, vaid loome teadlikumat tööturgu tulevikuks. Tänapäeva tööturg on väärtuspõhine ning tööandjad, kes suudavad pakkuda turvalist ja hoolivat keskkonda, hoiavad oma inimesi paremini ja meelitavad ligi neid, kes soovivad töötada organisatsioonides, kus väärtused ei ole pelgalt seinal rippuvad märksõnad. Lähisuhtevägivalla teema puudutamine ei ole pelgalt sotsiaalne vastutustundlikkus, vaid osa uuest konkurentsieelisest: organisatsioonid, kus inimest hoitakse tervikuna, toimivad paremini, loovad tugevama kultuuri ja saavutavad paremaid tulemusi.

Kui me ühiskonnana ootame, et keegi teine sekkuks, siis ei sekkugi keegi. Lähisuhtevägivalla vähendamine algab teadlikkusest. Ja teadlikkuse kasvatamine võib alata töökohtadest, kus inimesed veedavad suure osa oma päevast. Siit edasi saab iga tööandja ise küsida:
Kas minu organisatsioon on koht, kus inimestel on turvaline märku anda, kui midagi on valesti? Ja kas rääkimine käivitab häbitunde või hoopis toetuse?

Lähisuhtevägivalla ennetusele pühendumine on maraton, mitte sprint. Kuid iga tööandja, kes selle teekonna ette võtab, nihutab ühiskonda sammhaaval edasi. Ja kuigi üks tööandja ei suuda lahendada kogu probleemi, võib just tema olla esimene koht, kus keegi tunneb end esimest korda turvaliselt. See ongi tööandja tegelik mõju.

Kaido Ulejev, Betsson Groupi Baltikumi ärijuht

Allikas: Vägivallavabaks