Detsember toob endaga erilise ärevuse, mitte halva, vaid selle sagiva, krabiseva, piparkoogilõhnalise tunde, nagu kogu maailm muutuks korraks soojemaks ja hellamaks. Küünlad põlevad kauem, inimesed tahavad olla natuke soojemad ja tähelepanelikumad. Aasta lõpp kutsub pause võtma, märkama ja hoolima.

Ja just sel ajal tekib tunne, et tahaks ka ise midagi head edasi anda, olgu see siis väikene tänu, soe sõna või kingitus, mis ütleb rohkem kui tavaline „häid pühi“. Aga mida sellises maailmas kinkida, kus kõigil näib juba kõik olevat? Kuidas valida kingitus, mis ei ole lihtsalt ese, vaid puudutab päriselt ja jätab hinge jälje?

Me kipume vahel unustama, et kingitus ei ole lihtsalt ese, vaid sõnum. Kui annad kellelegi midagi, ütled sa tegelikult: „Ma näen sind“, „Sa oled mulle tähtis“ või „Ma olen mõelnud sinu peale“. Uuringud on näidanud, et kingituse saamisega kaasnev rõõm kestab sageli vaid lühikest aega, vahel loetud tunde. Kuid kingituse andmise mõju kestab kauem, see tugevdab sidet, tekitab soojust kehas ja aktiveerib ajus samu piirkondi, mis on seotud rõõmu- ja lähedustundega. Teisisõnu, kinkimine ei tee head ainult saajale, vaid ka kinkijale endale, sest see loob ühenduse ja soojust, mida ei mõõdeta karbi suurusega.

Kingituse valimine võib vahel tunduda keeruline, sest me kardame eksida, et kingitus pole piisavalt hea, et inimene ei kasuta seda või et see tundub liiga väike või liiga suur. Detsember muudab selle hirmu veelgi teravamaks, sest ootused ja kohustused näivad kogunevat kõik korraga. Kuid tegelikult ei ole kinkimise juures tähtis hind ega originaalsus, vaid see, millise häälestusega me kingime. Lihtne küsimus aitab siinkohal palju: „Mis aitaks sellel inimesel end veidi paremini tunda?“ Mitte „mis oleks lahe“ ega „mis oleks originaalne“, vaid mis tooks talle tõeliselt head.

Toon kolm näidet kingitustest, mis kunagi ei vea alt - kingitustest, mis loovad tähendust ja toovad tõelist rõõmu nii saajale kui ka kinkijale.

Ühed neist on kingitused, mis loovad ruumi. Aeg, puhkus, hetk iseendale. Need on väärtused, mida ei saa pakendada karpi, aga mida saab kinkida teadlikult. See võib olla kohvikohting sinu kulul, lubadus võtta mõni tööülesanne korraks enda kanda, kinkekaart massaaži või joogatundi, või lihtsalt päev, mil töökaaslase kalender jääb tühjaks ja ta saab rahus hingata. Sellised kingitused ütlevad: „Sa võid korraks peatuda, võtta aega iseendale ja puhata.“ Need on kingitused, mis annavad vabadust ja lõõgastust.

Teised on kingitused, mis kannavad sõnumit „sa oled väärtuslik“. See võib olla päriselt kirjutatud kaart, väike rituaalne ese nagu küünal, soe pleed või tass head teed, või raamat koos lausega, miks see just talle sobib. Emotsionaalse sõnumiga kingitus jääb meelde, seda hoitakse ja sellest saadakse soojust. Sellised kingitused räägivad inimesele, et teda märgatakse ja hinnatakse, mitte ainult pühade ajal, vaid igal hetkel, kui ta seda vajab.

Kolmandad on kingitused, mis toetavad inimese huve ja heaolu. See võib olla loominguline kogemus, mis toidab hinge – keraamika, kirjutamine, kunst –, mõni tegevus, mis pakub rõõmu ja uusi elamusi, või kinkekaart tegevusele, mis teeb talle head. Sellised kingitused jäävad meelde kauem kui tavalised esemed, sest nad annavad võimaluse avastada midagi uut, teha midagi, mis teeb rõõmu ja tunda end märgatuna.

Kingituse valimine ei pea olema stressirohke ülesanne. Selleks aitab endalt küsida kolm lihtsat küsimust:

mis on selle inimese jaoks praegu tõeliselt oluline,
mis võiks tema igapäevaelu pisut kergendada,
mis kingitus paneks mind kinkijana hästi tundma?

Kui vastused tekitavad sooja tunde, on see juba õige kingitus.

Tööl võib kinkimine olla keeruline, sest piir isikliku ja professionaalse vahel on õhuke. Siin kehtivad kaks praktilist põhimõtet:

1. Jäta kingitus neutraalseks, aga inimlikuks.

Midagi, mis ütleb “ma hoolin”, mitte “ma tean kõike su elust”.

2. Ära tee kingitusest kohustust.

Kui meeskonnas keegi ei jaksa kinkida, peab ka see olema okei. Vahel on suurim kingitus tööl hoopis südamlik sõnum: „Aitäh selle aasta eest. Ma näen su pingutust.“

Mõtle lõpuks nii: hea kingitus ei ole „õigesti valitud asi“, vaid hetk mõistmist. See on viis öelda: „Ma näen su maailma ja tahan, et seal oleks natuke rohkem valgust.“ Detsember ei pea olema võidujooks ideaalse kingituse leidmiseks, vaid aeg, mil me märkame üksteist natuke rohkem. Mõnikord ongi kõige suurem kingitus lihtsalt see märkamise hetk - soe, vaikne ja sügavalt mõjuv. Sellised hetked jäävad meelde kauem kui ükski ese, sest nad toovad kaasa soojust, ühendust ja rõõmu, mida ei saa pakendada karpi.