Raamat on kergesti loetav, humoorikas ja ehe, tempo on hoogne ja igav ei hakka hetkekski. Knight jutustab ausalt Nike sünnist ja kasvamisest – täis riske, ebaõnnestumisi, kohati ebaeetilisi otsuseid ja tohutut kirge oma idee vastu.

Üks peamisi läbivaid teemasid on risk ja ellujäämine – ettevõte oli aastaid võlgades, kuid samal ajal kasvas meeletu kiirusega. Ta kordab korduvalt, et Nike ettevõtet iseloomustas “kasva või sure” mentaliteet. Pidevad uute tehaste otsingud olid selle äri igapäevaelu, sest kord oli probleemiks kvaliteet, siis jällegi suhted omanikega (Jaapan, Mehhiko, Taiwan, Lõuna-Korea, Hiina, Indoneesia, Vietnam). Firma loomise algusfaasis pidi Phil töötama ka raamatupidamisfirmas ja hiljem ka õppejõuna, et kuidagi kulusid katta.

Knighti juhtimisstiil oli pigem tagasihoidlik ja introvertne – ta värbas enda ümber kirglikke, entusiastlikke inimesi, kuid ei olnud ise väga tugev üks-ühele juhendaja. Eriti armastas ta värvata raamatupidajaid ja juriste, sest ta uskus, et nemad saavad kõigega hakkama. Hiljem mõistis ta, et tuleb olemasolevaid arendada ja toetada, mitte loota, et väljast tulevad “valmis” talendid.

Raamat kirjeldab Bill Bowermani tähtsat rolli Nike loomisel – tema kuulsus ja innovatsioonid tegid Nike’st midagi enamat kui lihtsalt jalanõutootja. Samas kerkib küsimus: kas ilma Bowermanita oleks Nike üldse nii edukas?

Knight ei ilusta oma teekonda – ta kirjeldab ka eetiliselt küsitavaid tegusid, nagu dokumentide varastamine või ühe tehase varjamine rahastaja eest. Samuti toob ta välja, kui habras oli nende finantsseis: pidev rahapuudus, FBI uurimine ja isegi tagasiulatuv maksuhagi 25 miljonile dollarile.

Emotsionaalselt mõjus osa on seotud Steve Prefontaine traagilise surmaga, Knighti isiklikud ja ka töötajate läbipõlemise hetked ning tema poja ootamatu ning traagiline surm – ta kirjeldab, kuidas mõnikord pidi end koosolekul sõna otseses mõttes “kallistama”, et rahuneda. Ja eriti emotsionaalselt raske oli muidugi lugeda kuidas ta kirjeldab oma poja surmast teada saamist, lisaks Bowermani lahkumine ja tüli Strasseriga ning hiljem ka tema ootamatu surm.

Phili abikaasa Penny Knight paistis silma intelligentse ja erakordselt aruka ning toetava naisena, kes võitis Phili tähelepanu juba ülikoolis tema tudengina. Ta oli Phili kõrval kindlameelselt, uskudes tema ideesse isegi siis, kui näiteks paljud rahastajad kahtlesid. Penny ustavus ja toetus mängisid olulist rolli Nike’i sünniloos, olles sageli just see vaikne jõud, mis aitas Philil rasketel hetkedel edasi liikuda.

Raamatu lõpus jõuab Nike börsileviimiseni ehk Knighti õudusunenägu sai teoks – ta ütleb tulevastele investoritele: “Argpüksid ei alustagi. Nõrgad said teel otsa.”

Tema varanduse väärtus kerkis peale avalikuks muutumist ning veelgi hiljem miljarditesse, kuid raamatu lõpu tagasivaates jääb kõlama mõningane kahetsus inimeste ja isiklike suhete pärast – eriti firmasisesed koondamised, tülid sõpradega ja muidugi poja kaotus.

Ja üldse jääb raamatust tunne, et selliste erakordselt edukate, miljardite väärtuses ettevõtete juhid on kuidagi teistsugused inimesed – neil on mingi sisemine põlemine ja visadus, mis paneb nad tegema asju, millest enamik meist loobuks.

Lisaks, meil käis külaline — Silvia Ranniit, kes töötas Nike Londoni esinduses aastatel 2011-2014. Ta jagas oma kogemusi Nike harukontoris töötamisest. Klubilised said teada, et ka aastakümneid hiljem püsis Nikes algaastatele sarnane vaimsus ja kultuur. Värvati väga erineva taustaga tugevustega pühendunud isikuid ja kasutati ära nende tugevusi, nii töötajad kui kliendid olid jätkuvalt äärmiselt suured Nike fännid, tehti väga kõvasti tööd. Kuigi London on kõigi võimaluste linn ning enamasti on ettevõtetes suur voolavus siis Nikest naljalt ei lahkutud, enamik töötajaid töötas seal aastaid.