Hiljuti püstitasin küsimuse, kas vaimne tervis on pelgalt meditsiiniline mure või hoopis oskus juhtida oma tähtsaimat ressurssi — iseennast. Värskelt läbi viidud uuringu tulemused on aga kainestavad: me oleme end surunud raamidesse, millest väljapääsu justkui ootame, kuid kus tööandjad ei ruttagi meile kätt ulatama — isegi kui see neile endile valusalt rahakoti pihta lööb.

Vabatahtlikult valitud koorem

Uuringu kõige kõnekam fakt on see, et tervelt 92% vastanutest leiab, et vaimse tasakaalu eest vastutab inimene ise. See kinnitab minu hüpoteesi: me ei ole ohvrid, vaid me teeme neid valikuid teadlikult. Me valime järjekordse ületunni ja ohverdame puhkuse, uskudes ekslikult, et see ongi ainus tee eduni. Oleme end sellesse pingesse ise „pakinud“.

Vastuolu: ootame märkamist, kuid saame vaikust.

Mida need protsendid meile veel näitavad?

Lõhe vastutuse ja ootuste vahel. Kuigi 92% võtab vastutuse enda peale, leiab samas 77% vastanutest, et juht peaks suutma märgata kaaslase halvenenud seisundit. See on paradoks: me teame, et vastutame ise, kuid kriisihetkel loodame siiski välisele päästerõngale.
Tööandja lühinägelik ignorantsus. Siin peitub uuringu kõige kriitilisem punkt: vaid 15% vastanutes tusub, et juhtidel on täna piisavalt teadmisi ja oskusi vaimse tervise teemadega tegelemiseks. See on puhas äriline risk. Tööandja enda huvides peaks olema hoida ära töötaja pikaajaline haigusleht, ometi viitab uuring sellele, et süsteemne soov ja ettevalmistus sellesse panustada on peaaegu olematu.
Vaikimine kui organisatsioonikultuur. Hoolimata õhus olevast pingest leiab 62% vastanutest, et nende organisatsioonis räägitakse vaimsest tervisest liiga vähe või üldse mitte. Me elame oma müüride vahel vaikides ja tööandja loodab mugavalt, et probleem laheneb iseenesest.

On aeg müürid lammutada

Uuring tõestab: me ei vaja halastust, vaid ausat peegelpilti. Kui 92% meist usub isiklikku vastutusse, siis on meil ka vägi sellest ringist välja tulla. Kuid ka tööandjal on aeg lõpetada peitusemäng.

Vaimne tasakaal ei ole „pehme lisand“, vaid vundament, millele toetub äritulemus. Töötaja läbipõlemine ja kuudepikkune eemalolek on tööandjale otsene ja valus rahaline kahju. On kummastav, et olukorras, kus 85% vastanutest näeb juhtide teadmistes lünki, eelistatakse ikka veel panustada tagajärgedele, mitte ennetusele.

Kuidas edasi?

Uuringu tulemused peegeldavad vajadust kursimuutuse järele:

Võta vastutus päriselt. Kui sa vastutad, siis sa ka otsustad. Sina otsustad, millal on tööpäev läbi ja piir ees.
Tööandja investeering kui kindlustus. Panus vaimsesse tervisesse ei ole kulu, vaid poliis pikaajaliste haiguslehtede vastu. See on pragmaatiline äriline otsus.
Lõpetame vaikimise. Kui töötaja ei räägi oma piiridest ja tööandja ei küsi, siis jäämegi nendesse endi ehitatud raamidesse kinni, kuni need purunevad.