Sageli võetakse iseenesestmõistetavana, et kui naine rasestub, siis ta lihtsalt jätkab töötamist. Eesti kontekstis on see eeldus isegi mõistetav: meie süsteem on võrreldes paljude teiste riikidega lapseootel ja lapsevanemate suhtes toetav. Töötaval emal on õigus ema vanemahüvitisele 100 kalendripäeva, millest kuni 70 päeva võib kasutada enne lapse sündi ja 30 päeva pärast sünnitust. Seejärel on vanematel võimalik jagada 475 kalendripäeva vanemahüvitist. Samuti on rasedal töötajal teatud juhtudel õigus kergemale tööle üleviimisele haiguslehe alusel.

Need on väga olulised ja väärtuslikud meetmed. Kuid minu kogemus räägib ajast enne seda – raseduse algusest. Esimesest trimestrist ja teise trimestri algusest, kui emapuhkusele veel minna ei saa, enesetunne ei ole „piisavalt halb“, et jääda haiguslehele, kuid samal ajal ei ole see ka piisavalt hea, et töötada nii nagu varem.

Raseduse algusega kaasnevaid vaevusi – iiveldust, nõrkust, väsimust, keskendumisraskusi, meeleolumuutusi – peetakse ootuspärasteks. Ja seda nad ka on. Kuid just seetõttu jäävad need sageli nähtamatuks. Need ei ole sümptomid, mis annaksid selge signaali töökoormuse vähendamiseks, kuid mõjutavad siiski igapäevast toimetulekut nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Minu tööalastest ülesannetest ligikaudu pool moodustab klientide nõustamine. Kuigi töö ei ole füüsiliselt raske ja toimub mugavas ning soojas keskkonnas, muutus see raseduse alguses ootamatult suureks väljakutseks. Nõustamine eeldab sügavat kohalolu: kuulamisvõimet, keskendumist, kliendi loo mõtestamist ja emotsionaalset vastupidavust. Kui keha on samal ajal iivelduse ja nõrkuse meelevallas, toimub see kõik justkui „iivelduse foonil“.

Lisaks ei ole nõustamine pelgalt tööülesanne – see on suhe. Klientidel on õigus jätkata oma nõustamisprotsessi spetsialistiga, kellega nad on juba pikalt koostööd teinud. Siin tekivad aga spetsialisti peas dilemmad: kas hoida oma enesetunnet ja jätta nõustamised ära või pingutada ja teha need siiski ära? Kui teen, kas kvaliteet kannatab? Kui jätan ära, kas kannatab klient?

Nende küsimustega kaasneb süütunne. Süütunne lapse ees – kas ma pingutan liiga palju? Süütunne kliendi ees – kas ma olen piisavalt kohal? Süütunne tööandja ja kolleegide ees – kas ma vean neid alt, kui võtan tempot maha? Lisaks professionaalne pinge: pikemad pausid nõustamiste vahel võivad mõjutada terapeutilist suhet ja protsessi tõhusust.

Ka muud tööülesanded ei kao raseduse ajal kuhugi. Korraldamine, ajaplaneerimine, muudatused graafikus – kõik see eeldab paindlikkust. Samal ajal lisanduvad ämmaemanda vastuvõtud, uuringud, ultrahelid ja muud rasedust jälgivad tegevused. Need ei ole alati ajaliselt vabalt nihutatavad. Loote arengut ja ema tervist jälgitakse kindlate protokollide ja ajakavade alusel ning mõningaid uuringuid ei saa lihtsalt „mõne nädala võrra edasi lükata“.

Nii tekib pidev pendeldamine: kas loobuda töökohtumisest või meditsiinilisest vastuvõtust? Mõlemad tunduvad olulised, mõlemad on justkui vältimatud. Ja selle kõige keskel seisab naine küsimusega: kes ma olen – kohusetundlik töötaja-spetsialist või kohusetundlik lapseootel ema?

Kõik see toimub ajal, mil keha ja vaim kohanevad iga päev muutustega. Minu isiklik kogemus oli selles mõttes privilegeeritud, et mul vedas tööandja ja kolleegidega. Ma sain mõistmist, paindlikkust ja toetust, mis tegi raseduse esimese poole oluliselt kergemaks. Samas mõistan hästi, et see ei pruugi olla keskmine kogemus. Organisatsiooni tempo, töö iseloom, suur nõudlus või pingelised suhted juhtkonna ja kolleegidega võivad muuta selle perioodi märkimisväärselt stressirohkemaks.

Siinkohal tekib küsimus: mida saaks organisatsioonina teha, et lapseootel töötajaid paremini toetada?

Esiteks on oluline teadlikkus. Raseduse algus ei ole alati „helge ootus“, vaid sageli keeruline kohanemisperiood. Paindlik tööaeg, võimalus ajutiselt töökoormust vähendada, kaug- või hübriidtöö, selged ja toetavad kokkulepped – need ei ole erandid, vaid investeering töötaja heaolusse.
Teiseks on oluline hoiak. Toetus ei tähenda ainult formaalseid õigusi, vaid ka psühholoogilist turvalisust: tunnet, et töötaja võib ausalt rääkida oma enesetundest ilma hirmuta hinnangu või tagajärgede ees.

Eesti süsteem on laiemalt perekeskne ning üha enam rõhutatakse ka teise lapsevanema rolli. Isad on oodatud ämmaemanda vastuvõttudele, uuringutele ja perekooli. Uuringud on korduvalt näidanud, et teise vanema kaasatus raseduse ajal ja lapse kasvatamises on kaitsefaktor nii lapse tervisele, paarisuhtele kui mõlema vanema vaimsele ja füüsilisele heaolule. See eeldab aga ka organisatsioonide poolt mõistvat suhtumist partneri paindlikkusse – näiteks võimalust tööajal osaleda olulistel uuringutel koos lapseootel naisega.

Ma ei soovi selle artikliga süüdistada süsteemi. Pigem kutsun üles märkama seda osa kogemusest, millest räägitakse vähe. Seda nähtamatut pingutust, mis toimub enne, kui formaalsed puhkused ja hüvitised algavad.

Lõpetuseks tahan rõhutada ka midagi väga isiklikku: iga lapseootel naine võiks endale anda loa valida ennast ja oma last. Mõned kogemused on pöördumatud ja kordumatud. Rasedus ei ole projekt, mis tuleb lihtsalt „ära teha“. See on eluetapp, mille jooksul on lubatud aeglustada, hoida oma enesetunnet ja otsida rõõmu ka väikestest asjadest – isegi siis, kui üldine kogemus on keeruline.

Soovitused organisatsioonidele ja tööandjatele:

Paindlik tööaeg, kaugtöö või töökoormuse ajutine vähendamine.
Tööülesannete kohandamine, eriti kõrge tähelepanu nõudva töö puhul.
Toetav juhtimine ja avatud suhtlus, ilma süüdistuse või hinnanguta.
Selged kokkulepped tööülesannete ja ajagraafiku muutmisel.
Ligipääs vaimse tervise teenustele ja nõustamisele.
Teadlikkuse tõstmine juhtkonna ja meeskonna seas rasedate töötajate vajadustest.
Pere- ja tööelu tasakaalu toetamine, rõhuasetus töötaja heaolule.

Kui organisatsioonid suudavad seda perioodi paremini mõista ja toetada, võidavad lõpuks kõik: töötajad, pered ja ka tööandjad ise.