Pimedate Ööde Filmifestival on põhjendatult Eesti kultuuri üks suurimaid uhkusi: ainus A-klassi filmifestival meie regioonis, mis toob siia maailmaklassi kino, värske filmikeele ja üha suuremaid staare. Tänavune PÖFF oli selles mõttes eriline — Tallinnasse saabusid James McAvoy, Simon Pegg, Dar Salim ja paljud teised rahvusvaheliselt tuntud filmitegijad, kes tutvustasid oma filme, vastasid küsimustele ning andsid festivalile tõelise maailmatasemel sära.

Sel aastal osalesin esimest korda vabatahtlikuna ning kogemus oli ausalt öeldes suurepärane. PÖFFi vedamisel aitab kaasa üle 450 vabatahtliku — uskumatu hulk filmi- ja kultuurientusiaste, kelle kirg ja pühendumus panevad festivali elama. Igal seansil tundsin seda erilist kogukonnatunnet, mis tekib ainult siis, kui inimesed tulevad kokku filmikunsti pärast.

Ja järgmisel aastal on ees eriline verstapost — PÖFFi 30. juubel.

Kuigi minu tänavused PÖFFil nähtud filmid ei räägi otseselt personalitööst, tööelust ega meeskondadest, räägivad need kõik millestki olulisemast — inimestest. HR-is on meie töö mõista inimesi: nende motiive, käitumist, väärtusi, tugevusi ja haprust. PÖFFi filmid pakuvad harva nii selget „õpetust“, kuid nad annavad võimaluse näha inimloomust teises valguses ja just selles peitubki nende väärtus.

Allpool jagan nelja filmi festivalil kogetud 13-st filmist, mis jäid hinge ja mida saab vaadata ka väikese HR-i pilguga: kuidas inimesed kasvavad, murduvad, teevad valikuid või seisavad süsteemide vastu, mis on suuremad kui nemad ise.

1. Rendipere (Rental Family)

See on ühtaegu relevantne ja liigutav film mehest, kes töötab Jaapanis „rendipereliikmena“ — inimesena, keda saab palgata mängima perekonnaliiget, partnerit või sõpra. Kuigi kõik on justkui lavastatud, tekivad tähenduslikud suhted, mis paljastavad valusa paradoksi: mõnikord on isegi näideldud lähedus parem kui täielik üksindus.

Mulle meeldis, kuidas film segas kerget huumorit, Jaapani kultuuri omapära ja sügavalt inimlikke küsimusi lähedusest ning kuuluvusest. Brendan Fraser on selles ekraniseeringus erakordselt südamlik ja siiras, näitlejana üks lemmikutest. Operaator on imetabaselt välja toonud ka Jaapani maalilise looduse ja isikupärasuse. 4/5

HR-seos:

See film avab üllatavalt palju mõttekohti personalitöö kontekstis:

Kuuluvustunde vajadus — inimesed „rendivad“ tähelepanu ja lähedust, sest tunnevad end üksi; töökohal on sama vajadus tihti isegi tugevam.
Rollid, mida me mängime — film paneb küsima, kui paljud inimesed saavad tööl olla „päris ise“ ja kui palju nad tunnevad, et peavad rolli täitma.
Vaikne üksildus töökohas — organisatsioonid alahindavad, kui palju üksindust töötajad võivad kogeda ka tiimide sees.

Filmi linastused algavad kinodes alates 09.01.2026.

2. Ma vannun (I Swear)

Tõestisündinud lugu šoti noormehest, kellel hakkas 1980ndatel arenema Tourette’i sündroom — ajal, mil arstidki ei mõistnud veel seda seisundit. Film tuletab meelde, et iga inimene kannab endas rohkem, kui esmapilgul näha.

Mulle meeldis selle filmi puhul must huumor, suurepärased rollisooritused, kümnendite täpne kujutamine ning filmi stiil. Publiku soe aplaus lõpus tundus täielikult välja teenitud ning tegu on minu selleaastase festivali lemmik teosega. 5/5

HR-seos:

See film sobib suurepäraselt mõtisklemiseks teemadel:

Neurodiversiteet ehk neuroogilised erinevused töökohal - nende varasem stigmatiseerimine ja tänane normaliseerumine
Psühholoogiline turvalisus — mis juhtub, kui inimesed ei saa olla haigustest tingitud eripärade tõttu kaasatud ja ühiskonnale kasulikud
Kuidas organisatsioonid ja juhid saavad toetada inimesi, kelle igapäevased väljakutsed ei mahu tavainimese raamidesse

Film ei ole hetkel Eesti kinodes linastumas, kuid tasub silma peal hoida striimingplatvormidel ja telekanalite/teenusepakkujate videolaenutustel.

3. Hr Eikeegi Putini vastu (Mr Nobody Against Putin)

Dokumentaalfilm vene õpetajast Pavel Talankinist, kes oli üks esimesi, kes Ukraina sõja alguses avalikult paljastas Vene koolidesse ja ühiskonda tunginud propaganda tegeliku toimimise.

Dokumentaalfilmina ja tehniliselt paigutub teos kuskile keskele, kuid seda mõjusam on loo jutustaja julgus, teisalt sügav armastus ja südamevalu oma kodumaa vastu. Ainulaadne pilguheit sellele, kuidas poliitiline mõjutustöö algab juba väga noorest ning haprast east. 4/5

HR-seos:

Kuigi loo fookus on poliitilisel julgusel, on seal mitu teemat, mis on üllatavalt lähedal personalitööle:

Väärtuspõhine juhtimine - Talankin tegutses oma sisemise moraalse kompassi järgi, mitte süsteemi ootuste järgi
Eetika töökohal - mida teha, kui töökoht või ülemus eeldab käitumist, mis on vastuolus professionaalsete või isiklike väärtustega?
Psühholoogiline ohutus puudub - film näitab, kui raskeks muutub töö, kui inimesed elavad hirmu ja surve all

Film ei ole hetkel Eesti kinodes linastumas, kuid tasub silma peal hoida striimingplatvormidel ja telekanalite/teenusepakkujate videolaenutustel.

4. Heraklese langemine (Hercules Falling)

PÖFFi tunnustused: Debüütfilmide võistlusprogrammi parim film ja Rahvusvahelise filmikriitikute ühingu (FIPRESCI) auhind.

Film räägib sõjast naasnud pereisast, kes tingitud oma vaimsest seisundist käitub koju naastes vastuvõetamatult ning otsustab ennast ravima minna spetsiaalsesse asutusse, mis asub eraldatud saarel. Suure tahtejõuga mehe rännak ei ole kerge ning peegeldab siiralt kõiki tundeid, hirme ja sisemist konflikti. Minu jaoks mõjus eriti suurepäraselt Dar Salimi sügav ja autentne rollisooritus ning filmi aus ja emotsionaalne narratiiv. Publiku soe aplaus lõpus tundus täielikult teenitud. 5/5.

HR-seos:

See film pakub mitmeid mõttekohti personalitöö ja töökeskkonna kontekstis:

Vaimne tervis ja taastumine — kui töötaja põleb läbi või kannatab psühholoogiliste raskuste all, vajab ta tuge ja mõistmist.
Juhtide ja organisatsioonide roll — kuidas märgata varjatud raskusi ja pakkuda vajalikku tuge, isegi kui töötaja ei saa ise abi paluda.