Kas tuleb tuttav ette?

Uue aasta algus on paljude jaoks eesmärkide seadmise seisukohast oluline aeg. Vaadatakse tagasi möödunud aastale ja mõeldakse, mis läks hästi ning mis oleks võinud minna teisiti. Samal ajal tekib pilk tulevikku ja tunne, et nüüd on justkui uus võimalus. Võimalus midagi muuta. Võimalus alustada uuesti.

Tahetakse teha paremaid valikuid. Liikuda rohkem, võtta kaalust alla, süüa teadlikumalt või lihtsalt leida igapäevaelus rohkem aega puhkamiseks ja enda jaoks olemiseks.

Võib olla lubasid Sinagi jaanuari alguses endale midagi. Võib olla oli see isegi päris konkreetne plaan. Aga nüüd on juba märts käes ja korraga tabad end mõttelt: “oot-oot… mis see lubadus täpsemalt oligi?” Enam ei mäletagi seda nii selgelt.

Kui Sa saad aasta lõpus öelda, et see on olnud Sinu elu parim aasta, siis mis on selle aasta jooksul juhtunud?

Millised on Sinu suhted? Milline on Sinu tervis? Milline on Sinu finantsseis? Kus Sa oled oma karjääris? Kui palju on Sinu elus puhkust?

Harjumused kujundavad suuna

Eesmärkide seadmine ja unistamine on vajalik, sest need annavad suuna ja panevad meid püüdlema millegi enama poole. Samas jäävad paljud unistused täitumata. Mitte sellepärast, et eesmärgid oleksid halvad või võimatud, vaid seetõttu, et meie igapäevased valikud ei toeta neid eesmärke.

Eesmärgid näitavad suunda, kuid harjumused määravad, kas me sinna ka liigume. Kui keskendume ainult eesmärgile ega pööra tähelepanu oma igapäevastele tegevustele, ei muutu ka tulemused. Me kipume alahindama väikeste sammude mõju ja samal ajal ülehindama suuri otsuseid. Suured otsused võivad anda hetkelise motivatsiooni, kuid elu suunda hakkavad tegelikult määrama aja jooksul kuhjuvad väikesed sammud.

Seepärast tasub korraks peatuda ja endalt küsida: kas mulle meeldib see suund, kuhu mu praegused harjumused mind viivad? Kui ma jätkan samamoodi, milline on minu elu mõne aasta pärast?

Kuidas 1% muutused viisid Briti ratturid maailma tippu?

Briti jalgrattasport oli kriisis

2003. aastal oli Briti jalgrattasport sügavas kriisis. Peaaegu sada aastat olid Briti ratturid rahvusvahelisel tasemel pigem keskpärased. Olümpiamängudelt oli võidetud vaid üks kuldmedal ning Tour de France’i polnud võitnud ükski britt. Olukord oli nii halb, et üks Euroopa juhtivaid rattatootjaid keeldus Briti koondisele rattaid müümast, kartes, et see kahjustab nende mainet.

Uus lähenemine

Murrang saabus siis, kui koondise juhiks sai Dave Brailsford. Tema lähenemine erines varasemast täielikult. Brailsford ei otsinud üht suurt läbimurret, vaid keskendus marginaalsete võitude koondamisele. Idee oli lihtne. Kui parandada kõike kasvõi ühe protsendi võrra, siis nende väikeste edusammude summa annab lõpuks suure tulemuse.

Meeskond hakkas parandama kõike: ratturite istumisasendit, sadulate mugavust, testiti erinevaid rehve ja treeningmeetodeid. Katsetati erinevaid massaažigeele, parandati taastumist, valiti iga ratturi jaoks parimad padjad ja madratsid, et uni oleks kvaliteetsem. Isegi meeskonna veoauto värviti valgeks, et mustus oleks paremini märgatav ega kahjustaks rataste töökindlust.

Tulemused ei lasknud end kaua oodata

Üksikuna tundusid need muudatused väikesed, kuid koos hakkasid need kiiresti tulemusi looma. 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel domineeris Suurbritannia rattaspordis ja võitis suure osa kuldmedalitest. Edu jätkus ka 2012. aasta Londoni olümpial. Peagi tuli läbimurre ka maanteerattasõidus. Bradley Wigginsist sai esimene britt, kes võitis Tour de France’i, ning hiljem kordas seda saavutust korduvalt Chris Froome.

Vaid mõne aastaga liikus Briti jalgrattasport sajandipikkusest keskpärasusest maailma tippu. See lugu näitab, et erakordsed tulemused ei sünni alati suurtest ja järskudest muutustest. Sageli sünnivad need väikestest, järjepidevatest muutustest, mis ajas kuhjuvad.

Millist suunda näitavad Sinu tänased teod?

Kui keegi vaatleks Sinu elu kõrvalt ega teaks midagi Sinu unistustest või eesmärkidest, siis millise pildi ta Sinust kokku paneks? Ta näeks Sinu igapäevaseid rutiine, valikuid ja harjumusi. Kelleks ta arvaks, et Sa oled saamas?

Kui tahad, et see aasta oleks teistsugune, siis ei ole kõige olulisem seada uusi eesmärke. Palju olulisem on vaadata oma harjumusi ja küsida endalt, kuhu need Sind tegelikult viivad.

Üks väike harjumus.

Näiteks minna iga päev veidi varem magama. Öelda kord nädalas mõnele lisaülesandele ei. Võtta iga päev natuke rohkem aega pere jaoks. Panna nutitelefon õhtul varem käest.

Briti ratturid ei saanud maailmameistriteks üleöö. Nad ei muutnud kõike korraga. Nad tegid natuke paremini, aga iga päev.

Kujuta ette, et tänasest päevast on möödunud mõned aastad ja Sa oled ellu viinud mitmeid oma unistust. Millised harjumused aitas Sul selleni jõuda?