Mäletan üht e-õppe koolitust, kus osalejad olid kaamerate ja mikrofonidega ekraanil justkui kohal, aga nähtud pildid andsid edasi väga erinevaid sõnumeid. Mõni vaatas alla, mõni rääkis kõrval olijaga, mõni kadus vahepeal ära ja ilmus siis uuesti. Koolitaja küsis küsimuse ja oli täielik vaikus. Keegi ei teadnud päris täpselt, kas see vaikus tähendab mõtlemist, segadust, tehnilist probleemi või lihtsalt seda, et keegi ei julge esimesena rääkida. See olukord oli hea meeldetuletus, et digikeskkonnas suhtleme me pidevalt ka siis, kui me ei ütle mitte midagi. Just seda nimetataksegi digitaalseks kehakeeleks.

Digitaalne kehakeel on mõiste, mida on laiemalt käsitlenud Erica Dhawan oma raamatus Digital Body Language. See hõlmab kõiki signaale, mida edastame ekraanide kaudu:

kuidas ja kui kiiresti vastame,
millise kanali valime,
kas kaamera on sees või väljas,
kuidas me kirjutame (toon, kirjavahemärgid, emotikonid),
kas me oleme digikoosolekul päriselt kohal.

Kui füüsilises ruumis loeme kehahoiakut, žeste ja pilkkontakti, siis digis asenduvad need reaktsiooniaja, sõnastuse ja nähtava kohaloluga. Oluline erinevus seisneb selles, et digisuhtluses on palju vähem konteksti. Me ei näe mikrožeste, ei kuule alati tooni nüansse ja sageli puudub võimalus kohe täpsustada.

Seetõttu tõlgendatakse vaikimist sageli isiklikult, lühike vastus võib tunduda passiiv-agressiivne ja liiga aeglane reageerimine võib tekitada ärevust.

Praktikas näeb nii HR töös kui ka üleüldises juhtimises ikka ja jälle samu mustreid:

Ebaselge koosoleku eesmärk – osalejad ei tea, mida ja mis ajaks neilt midagi oodatakse.
Multitasking kaamera ees – pilk on kogu aeg ekraanist allpool või ekslev, mis jätab mulje, et suhtlus pole prioriteet.
Mute’i taha peitumine – ollakse küll koosolekul, aga tegelik kohalolu puudub.
Vaikimisi eeldused – keegi ei ütle, kas kaamera peaks olema sees või kui aktiivset osalemist oodatakse.

Praktilised soovitused: kuidas digisuhtlust teadlikumalt juhtida

1. Digitaalne kehakeel algab esimesest kutsest

Digitaalne kehakeel ei alga koosolekul, vaid hetkest, mil saadame kutse või esimese sõnumi. Juba siis kujundame ootusi: kui formaalne kohtumine see on, kui aktiivset osalemist eeldatakse ja milline on oodatud käitumine.

Hea praktika on:

selgitada, mis tüüpi kohtumisega on tegu (vestlus, intervjuu, arutelu),
anda märku, mida osalejatelt oodatakse,
vajadusel täpsustada tehnilised ootused (nt kaamera).

Näiteks värbamises algab kandidaadi kogemus digitaalse kehakeelega juba intervjuukutsest.

Hästi sõnastatud kutse vastab järgmistele küsimustele:

kas intervjuu toimub kaameraga või ilma,
kes peale sinu osalevad,
kas vestlus on pigem struktureeritud või vabas vormis.

2. Seleta lahti, mida teised näevad

Digikeskkonnas täidavad inimesed infolünki ise. Seepärast tasub oma käitumist sõnaliselt raamida, eriti olukordades, kus see võib olla mitmeti tõlgendatav.

Hea ja lihtne praktika:

„Kui ma vahepeal alla vaatan, siis teen selle koosoleku jaoks märkmeid.“

See vähendab valesti tõlgendamise riski, annab selge signaali, et kohtumine on oluline, ja kinnitab, et tähelepanu ei ole mujal. Sama kehtib ka vaikuse kohta, sest vaikus võib tähendada mõtlemist, mitte huvipuudust aga see tasub välja öelda.

3. Arvesta erinevate suhtlusstiilidega

Kõik ei tunne end digikeskkonnas ühtemoodi mugavalt. Sama formaat ei tööta kõigile.

Introvertidega arvestades: