Tõdeme raamatuklubi kohtumisel, et Johann Hari raamat „Stolen Focus“ on ilukirjandusliku hingega kirjutatud, kuid sisult relevantne ja informatiivne raamat tänapäeva tähelepanu kriisist. See kirjeldab mõtlemapaneva pildi maailmast, kus meie fookus on muutunud lühikeseks, hüplikuks ja kergesti hajuvaks. Ja seda mitte seetõttu, et me oleksime ise alati distsiplineerimatud vaid tähelepanu pärast käib pidev ja halastamatu võitlus. Meie telefoni ekraanil vilguvad kümned rakendused, sotsiaalmeedia uudisvood, töökirjad ja isiklikud teavitused; tänaval tabavad pilku reklaamid, kodus televiisor ning igapäevaelu mustmiljon olmelist küsimust ja tegevust. Pidevad teavitused ja veel hullem — häälega teavitused — käsivad otsekui nõudlikul toonil: “Vaata mind KOHE.” Aju ei saa enam ise valida, millal ja millele keskenduda. Seega probleem ei ole alati inimeses endas vaid meid ümbritsevas keskkonnas.

Nii kuhjub mõttesügavustesse info ülejääk, prioriteedid hägustuvad ja inimese enda vajadused vajuvad tagaplaanile. Hari otsustab selle kõige keskel teha enda peal üsna radikaalse katse eemaldudes teadlikult kolmeks kuuks kõigist segajatest, et näha, kuidas mõjutab see tema võimet keskenduda ja kirjutada. Raamatuklubis arutledes tõstatus aga oluline küsimus: kõigil ei ole võimalik nii ulatuslikku katset teha. Hari’l on selleks nii töö iseloom kui ka teatav eluline privileeg (nt puuduvad lastega seotud kohustused). See pani mõtlema, kui realistlik on tavainimesel sarnaseid muutusi ellu viia.

Katse tulemused:

Fookus paranes, kuid mitte koheselt
Ajul on vaja taastumisaega
Loovus suurenes
Indiviidil on raske oma fookust täielikult „tagasi saada“

Arutlus viis meid loomulikult töömaailma juurde. Kaasaegne töökeskkond, eriti kaugtöö, loob ideaalsed tingimused tähelepanu lagunemiseks: ekraanil vilguvad sõnumid, uued e-kirjad hüppavad ette, tiimisuhtluse kanalites on pidev liikumine ning keegi võib igal hetkel midagi vajada. Selle kõige kõrval tiksub kell, kalendris on järjest koosolekuid ja “päris tööni” tundub vahel võimatu jõuda.

Kuidas sellises keskkonnas üldse oma fookust kaitsta? Hari leidis oma uurimistöös, et üks võtmetest on flow — seisund, kus keskendumine tekib loomulikult, sest tegevus on sisemiselt nauditav, köitev ja stimuleeriv. Flow’s kaob ajataju ning mõte on täielikult kohal. Selle eelduseks on aga häiringute eemaldamine, eelkõige teavituste väljalülitamine. Aju ei vaja väliseid piikse ja plõkse, et teada, millal miski tähelepanu nõuab — selleks on meil kalendrid, rutiinid või lihtsalt teadlik ajaplaneerimine.

Raamatuklubis jõudsime tõdemuseni, et kuigi flow-käsitlus ei ole iseenesest uus ja on läbivalt kajastatud ka teistes loetud raamatutes, on see ikkagi üllatavalt mõjus. Paljudel meie töökaaslastel toimib flow kõige paremini just töövälises elus — näiteks spordi kaudu. Õhtune hokitrenn või mõni muu hobi lülitab inimesel töö mõtted välja, pakub ruumi keskendumiseks ja taastab võime olla kohal ühes tegevuses korraga.

Just see ongi Hari sõnumi tuum: tähelepanu ei ole kadunud jäädavalt, kuid seda tuleb teadlikult kaitsta ja tagasi võita. Ja seda mitte ainult üksikisiku, vaid ka tööandja ja ühiskonna tasandil.

Ühelt poolt tõdesid raamatuklubi liikmed raamatu aktuaalsust ning olulisust, kuid teisalt toodi välja, et kohati kippus sisu muutuma liiga laialivalguvaks (nt kui toodi sisse toitumise teema) ja fookus kaduma.