Kui mõtlen läbipõlemisest töökeskkonnas ja sellest, et kes ühiskonnas on tunnetuslikult kõige ohustatumad, siis paratamatult tulevad meelde arstid, meedikud, politsei ja tuletõrje. Vastutus, koormus ja nõudmised on kõigis neis ametites äärmiselt suured ja seetõttu on seal ka lausa epideemiliseks muutunud vaimne ja füüsiline kurnatus. Sellel teemal on arutlenud Priit Tohver, PERHi kestliku arengu teenistuse juhataja kurjakuulutava pealkirjaga artiklis „Lahkumisintervjuu“.

Artikkel toob välja, et paljud Eesti arstid lahkuvad tänu suurenenud koormusele, vähestele arenguvõimalustele ja süsteemsele kurnatusele. Üks peamisi põhjuseid pole ainult väsimus, vaid tunne, et tööpanus ei anna tagasi tähendust ega perspektiivi. Lahenduseks nähakse süsteemset muutust — usalduslikku suhtlust, autonoomiat ja tõelist tähelepanu töötaja kogemusele.

Isiklikult on minu üks töömõtetest välja lülitamise viis valida kinokavast meelepärane film ning paariks tunniks kaduda selle haaravasse maailma. Niisiis märkasin, et Sõpruse kino on oma eriprogrammis loonud vaimse tervise kuu raames eriseansi filmile „Öine vahetus“, kuhu on peale filmi kutsutud läbipõlemise ja perfektsionismi üle arutama psühholoogid ja psühhiaatrid.

"Öine vahetus" on pingeline Šveitsi draama, mis jälgib kirurgilise täpsusega ühe meditsiiniõe tööd haigla kirurgia osakonna öövahetuses. Kui minu kinno mineku eesmärk oli meelelahutus, siis lisaks sellele sain tunda higistavaid peopesasid ja hingamise seiskumist, sest pinge kerib iga stseeniga aina hingematvamaks. Teisalt tuleb endale meelde tuletada, et see, mida hetkel näen kinoekraanil, on tegelikult haiglas töötades kellegi igapäevane reaalsus ja rutiin. Filmi muudab eriti mõjusaks selle täpne ja detailne ülesehitus – stseenid on esitatud nii realistlikult, et tekib tunne, justkui jälgiks õe tööd reaalajas. Peaosas mängib saksa tõusev naistäht Leonie Benesch, kes suudab juba kolmandas filmis järjest mängida keerulisi ja stressirohkeid töökohti (mõlemad Oscarile nomineeritud filmid „Õpetajate tuba“ – mängis õpetajat, „5. September“ – mängis kriisiolukorras tõlki“) usutava kergusega.

Pärast filmi järgnes arutelu psühholoogide ja psühhiaatrite vahel, kus kõlama jäi mõte, et just kõige püüdlikumad, eeskujulikumad ja kohusetundlikumad töötajad on läbipõlemise suhtes kõige haavatavamad. Paradoks on ilmne – annad endast parima, kuid see ei tundu kunagi piisav. Seetõttu on oluline osata end kõrvalt vaadata ja küsida, kas see töökeskkond on ikka minu jaoks. Juba see teadlikkus on väärt oskus. Arutelus tõdeti, et film peegeldas ülemaailmset probleemi – Eesti ei ole siin erand. Närvisüsteemi taastumise toetamiseks tuleb tagada vaheldus tegevustes, keskkonnas ja eesmärkides, hõlmates nii füüsilist aktiivsust, vaimset tegevust, sotsiaalset suhtlust kui ka puhkamist.

Kahjuks on film enamus kinodest juba läinud, kuid leidsin veel ühe võimaluse vaatamiseks Tartus Elektriteatris

Lisasoovitused haigladraamade austajatele:

Sari „The Pitt“ – Suurepäraste rollisooritustega ning tänavu viie Emmyga pärjatud haigladraama, mis paistab silma oma autentsuse ja originaalsusega. Vaadatav HBO-s.

Raamat ja samanimeline sari „This Is Going to Hurt: Secret Diaries of a Junior Doctor“ – Kohutavalt naljakas ja samal ajal südantlõhestav lugu Briti nooremarstist, kes jagab oma kogemusi päevikuvormis. Raamat on saadaval suuremates Eesti raamatupoodides.