Eesti HR Seltsi raamatuklubi: kolm raamatut juhtimisest, mõjust ja julgusest
Eesti HR Seltsi raamatuklubis oleme viimaste kohtumiste jooksul liikunud ühe suure ja olulise teema ümber: kuidas juhtida hästi ka siis, kui roll, ametinimetus või olukord seda alati lihtsaks ei tee. Oleme lugenud kolme raamatut, mis täiendavad üksteist väga hästi: Clay Scrogginsi „How to Lead When You’re Not in Charge”, Ivar Raavi „Juhtimise jalajälg” ja Brené Browni „Julgege juhtida”.
Kõik kolm raamatut räägivad juhtimisest erineva nurga alt. Üks keskendub mõjule ilma formaalse võimuta, teine juhi isiklikule jäljele ja vastutusele ning kolmas julgusele, haavatavusele ja usaldusele. Kokku moodustavad need hea kaardi igaühele, kes töötab inimestega, juhib tiime või soovib organisatsioonis teadlikumalt mõju avaldada.
Clay Scroggins „How to Lead When You’re Not in Charge”
Clay Scrogginsi „How to Lead When You’re Not in Charge” vaatab juhtimist tavapärasest veidi teise nurga alt. Sageli seostame juhtimist ametinimetuse, vastutuse või formaalse võimuga, kuid raamatu keskne mõte on lihtne: juhtimine ei alga tiitlist, vaid inimesest endast.
Scroggins tuletab meelde, et ka siis, kui sa ei ole ametlikult juht, saad sa mõjutada inimesi enda ümber, võtta vastutust, algatada muutusi ja aidata asjadel paremaks saada. See mõte kõnetab hästi ka HR-inimesi, sest organisatsioonikultuur ei sünni ainult juhtkonna koosolekutel või strateegiadokumentides, vaid igapäevases suhtluses, hoiakutes ja väikestes tegudes. Scroggins kutsub üles mitte jääma passiivseks. Tööelus on lihtne mõelda, et „see pole minu otsustada” või „mis mina ikka muuta saan”, kuid enamasti saame siiski mõjutada oma suhtumist, koostööd, töökvaliteeti ja seda, kas pakume lahendusi või kritiseerime kõrvalt.
Raamatus on palju juttu enesejuhtimisest. Enne kui püüda juhtida teisi, tuleb märgata, kuidas me ise pingelistes olukordades käitume, kuidas oma töösse suhtume ja kas loome enda ümber pigem lahendusi või rahulolematust. Raamatuklubis viis see meid aruteluni, kui palju me organisatsioonides toetame töötajate eneseanalüüsi ja iseenda tundmaõppimist.
Raamat on lihtsa ja jutustava stiiliga. Mitmed raamatuklubi liikmed tõid välja, et audioraamatuna toimis see eriti hästi, sest autor loeb raamatu ise sisse ja annab tekstile juurde vajaliku emotsiooni. Meie jaoks jäi kõlama mõte, et me ei peaks küsima ainult: „Mida mina selle juhi asemel teeksin?” Palju olulisem küsimus on: „Kuidas ma juhin juba praegu seal, kus ma täna olen?”
Ivar Raav „Juhtimise jalajälg”
Ivar Raavi „Juhtimise jalajälg” paneb juhtimist vaatama inimlikumalt ja sügavamalt. Juba pealkiri võtab hästi kokku raamatu põhiküsimuse: millise jälje jätab juht endast inimestesse ja organisatsiooni?
Ivar kasutab „juhtimise jalajälje” mõistet selleks, et rääkida mõjust, mille juht jätab oma meeskonnakaaslastesse, töökultuuri ja organisatsiooni tervikuna. See jälg ei pruugi alati olla nähtav tulemusnäitajates, kuid see on tuntav selles, kuidas inimesed end töö juures tunnevad, kui palju nad julgevad vastutada, kaasa mõelda, eksida ja kasvada.
Meile jäi raamatust tugevalt kõlama mõte, et juhtimine on ajutine. Juhi roll ei kesta igavesti — inimesed liiguvad edasi, meeskonnad muutuvad ja organisatsioonid arenevad. Just seepärast tasub juhil endalt küsida, mida ta tahab selle aja jooksul päriselt maha jätta. Mitte ainult tulemusi ja protsesse, vaid ka seda, milliseks inimesed tema kõrval kasvavad.
Raamatuklubi kohtumisele andis erilise lisamõõtme see, et Ivar käis meil ka ise külas. Nii said raamatu mõtted veel vahetumaks ja isiklikumaks ning arutelu liikus valmis vastustest rohkem küsimuste ja mõtestamise suunas. HR-i vaates jäi kõlama Ivari soovitus suunata juhtidelt aeg-ajalt küsima: miks nad teevad seda, mida nad teevad? Mitte ainult mida ja kuidas tehakse, vaid millist mõju see inimestele avaldab.
Brené Brown „Julgege juhtida”
Brené Browni „Julgege juhtida” keskmes on julgus. Mitte vali, pealetükkiv või võimupositsioonist tulev julgus, vaid julgus olla aus, rääkida olulistest asjadest, tunnistada ebamugavust ja ehitada usaldust. Brown rõhutab, et julge juhtimine ei tähenda eksimatust. Vastupidi – see eeldab valmisolekut olla haavatav, kuulata päriselt, pidada keerulisi vestlusi ja võtta vastutus ka siis, kui olukord on ebamugav. Tema käsitluses on haavatavus mitte nõrkus, vaid tugevuse ja usalduse eeltingimus.
Raamat annab palju mõtteainet organisatsioonikultuuri vaates. Kui inimesed ei julge rääkida vigadest, hirmudest, ebaselgustest või konfliktidest, jäävad paljud olulised teemad pinna alla. Julge juht loob keskkonna, kus ausus ja vastutus saavad koos eksisteerida. HR-inimestele on see eriti oluline lugemine, sest suur osa meie tööst on seotud usalduse, tagasiside, keeruliste vestluste ja kultuuri kujundamisega. Browni raamat tuletab meelde, et tugev organisatsioon ei sünni ainult strateegiast ja protsessidest, vaid ka julgusest rääkida päriselt sellest, mis toimub.
Kuigi autorid lähenevad juhtimisele erinevalt, joonistub nende raamatute põhjal välja üks ühine mõte: juhtimine algab inimesest endast. Juhtimine ei ole ainult ametikoht, struktuur või vastutusala. See on mõju, mida avaldame oma valikute, suhtumise, sõnade ja tegudega. Me juhime siis, kui võtame vastutuse. Me juhime siis, kui loome selgust. Me juhime siis, kui julgeme rääkida ausalt ja kuulata tähelepanelikult. Me juhime ka siis, kui märkame, millise jälje me teistesse jätame.
Need kolm raamatut pakkusid raamatuklubis häid arutelusid nii enesejuhtimise, organisatsioonikultuuri, juhtimiskvaliteedi kui ka inimliku julguse üle. Raamatuklubi üks väärtus ongi see, et me ei loe ainult raamatuid, vaid loome nende ümber ruumi aruteluks. Iga osaleja toob kaasa oma kogemuse, oma organisatsiooni vaate ja oma küsimused. Nii muutub lugemine millekski enamaks kui lihtsalt sisendi kogumiseks — sellest saab ühine õppimine.
