Sooja tuule päev

Kui Marta akna avas, libises tuppa soe tuulehoog. See kandis endaga lõhnu: kuivanud rohi, vana raamat, natuke tolmu ja midagi seletamatult tuttavat. Tänaval liikus aeglaselt üks jalgrattur, puud raputasid vaikselt lehti. See oli sügise algus — mitte veel külm, aga enam mitte suvi.

Ta seisis hetke, käed aknalaual, ja lasi tuulel enda ümber liikuda. See oli tunne, mida ta polnud ammu kogenud — nagu elu oleks talle midagi sosistamas.

Vaikne rahutus

Viimasel ajal oli Martal tunne, et ta elab elu, mis pole päris tema oma. Mitte et midagi oleks valesti – töö oli stabiilne, kodu korras, sõpradega sai ikka kokku. Aga sees oli mingi rahutus. Iga hommik algas samamoodi ja lõppes samamoodi. Justkui keegi keeraks päevad rutiinselt kalendris edasi, aga keegi ei küsi, kas ta üldse tahab järgmise lehe peale minna.

Väikesed valikud, suured muutused

Ühel hetkel pani Marta kampsuni selga, võttis võtmed ja astus välja. Mitte kuhugi konkreetsele – lihtsalt tänava otsani. Ta tahtis tunda, mis tunne on liikuda ilma eesmärgita. Jalutada lihtsalt sellepärast, et keha tahab liikuda ja meel tahab vaikust.

Värske õhk, lehtede kahin ja valguse muutumine päeva jooksul – see kõik meenutas talle, et elu ei pea alati olema suurte otsuste rida. Mõnikord piisab väikesest sammust, et kõik hakkaks nihkuma.

Alati on võimalus pöörduda

Tagasi koju jõudes tundis Marta end kuidagi teistmoodi. Mitte et midagi oleks lahendatud, aga ta oli meenutanud endale midagi olulist: alati on võimalik muuta suunda. Alati on võimalik küsida, mida Sa tegelikult tahad.

Tuul oli endiselt soe. Ja aknad jäid ööseks lahti.

Allikas: Palgainfo Agentuur