Anna saabub tööle, õrn naeratus näol. Keegi ei märka tema punaseid silmi, värisevaid käsi ega varrukate alt vilksatavaid sinikaid. Keegi ei küsi. Keegi ei märka. Selles vaikuses käib tööl tuhandeid Eesti naisi ja ka mehi. Nad kannatavad lähisuhtevägivalla all.

Politsei registreerib igal aastal ligi 10 000 lähisuhtevägivalla juhtumit, naiste tugikeskustest otsib abi enam kui 2000 inimest ja statistikaameti andmetel on pea pooled Eesti naised ja kolmandik meestest kogenud paarisuhtes vägivalda. Naised kogevad kõiki vägivallavorme märkimisväärselt sagedamini kui mehed, sh ka eriti ohtlikku vägivalda - paarisuhte terrorit. Miks aga peaksid sellest hoolima tööandjad?

„Vägivald ei lõpe koduukse sulgemisega. See tuleb kaasa igale koosolekule, igasse e-kirja ja mõjub töökeskkonnale laastavalt,“ rõhutab Triin Raudsepp, kes on aastaid töötanud vägivallaennetuse valdkonnas ning on koolitusettevõtte Safen kaasasutaja. Väga paljude uuringute tulemused näitavad, et lähisuhtevägivald murendab inimese enesehinnangut ja keskendumisvõimet, mõjutades otseselt ka töö tulemuslikkust. Ent see ei mõjuta ainult inimest, kes vägivalda kogeb või vägivaldselt käitub, see puudutab igaüht meist. Tööandjad ei jää sellest kõrvale.

„Kui inimene tunneb end kodus kontrollituna ja väärtusetuna, ei saa ta tööl olla avatud ja loov. Tööandjad, kes seda ei teadvusta, võivad kaotada rohkem kui ainult töötaja heaolu – nad kaotavad inimliku kontakti ja usalduse,“ lisab Raudsepp.

Töökeskkond võib olla ainus turvaline paik

Öeldakse, et vägivald soosib vaikimist, mistõttu on eriti oluline roll just kõrvalseisjatel - sealhulgas tööandjatel ja kolleegidel. Raudsepa sõnul on tööandjatel võtmepositsioon, et toetada vägivallaringist väljumist ja aidata lõhkuda vaikimis- ja hirmuspiraali.

Tööandja valmisolek reageerida võib olla inimese jaoks ainus tugipunkt, mis aitab vägivaldsest suhtest väljuda, nendib Airi Mitendorf, Safeni lähisuhtevägivalla ekspert ja koolitaja. Ta rõhutab, et tööandjad ei pea ise juhtumeid lahendama, vaid neil on võimalus luua usalduslik keskkond, tõsta teadlikkust ning anda oma inimestele oskused lähisuhtevägivalla märkamiseks ja sellele reageerimiseks.

“Vägivalla vastu astumisel on kõige tähtsam vaikus katkestada ja sellest rääkida. Märkamise ja abistamise võimalus on igal inimesel, igal organisatsioonil ja igal tööandjal. Kuna inimesed veedavad suure osa oma ajast töökeskkonnas, saab tööandja olla oluline lähisuhtevägivalla märkaja, ennetaja ja abistaja. Oluline on siinkohal mõista, et tööandja ei pea ise oma töötajatega seotud juhtumeid lahendama. Selleks on Eestis erinevad teenused, mida pakuvad vastava väljaõppe saanud spetsialistid,” selgitab Mitendorf tööandjate võimalusi.

Nii Raudsepp kui Mitendorf leiavad, et tööandjatel on kõige olulisem luua keskkond, kus inimesed teavad, et nad saavad rääkida - kus nad tunnevad, et neid kuulatakse ja toetatakse. “See võib tähendada usaldusisiku määramist, koolitusi, paindlikke töötingimusi või koostööd abiorganisatsioonidega – igal sammul on mõju,“ ütleb Mitendorf.

Kuigi lähisuhtevägivalla teema võib tunduda justkui eraeluline, on sellel otsene seos tööheaolu, töötajate motivatsiooni ja organisatsiooni mainega. „See ei ole tööandja jaoks ainult sotsiaalne vastutus, vaid tark juhtimine. Kui me ei tegele vägivallaga, siis me lubame sellel jätkuda – ja kannatajateks ei ole ainult ohvrid, vaid terve organisatsioon,“ märgib Mitendorf. “Tööandja, kelle jaoks iga töötaja on väärtus, saab teha palju. Sageli piisab esialgu vaid ühest küsimusest: „Kuidas sa päriselt ennast täna tunned?“, lisas Mitendorf.

Kust alustada lähisuhtevägivallateadliku organisatsioonina?

Mõlemad koolitajad usuvad, et ennetus algab juhtide teadlikkusest. Töökohad, kus räägitakse lähisuhtevägivallast avatud toonil ja hinnanguvabalt, loovad ruumi, kus inimesed tunnevad end turvaliselt. Lisaks tuleb otsustavalt võtta selge seisukoht vägivalla suhtes - vägivalla kasutamine on halb ja selle eest vastutab vägivalla toimepanija. See on eetiline seisukoht.

„Esimene samm on teema tõstatamine organisatsioonis näitamaks, et me ei vaata kõrvale. Organisatsioon ei oota, et probleem iseenesest kaoks ning vägivallale antakse eitav seisukoht,“ selgitab Raudsepp. Teadlikkuse suurendamine lähisuhtevägivallast kui sellisest on midagi, kuhu saab kaasata nii juhtkonna kui kogu meeskonna, et aidata mõista, kuidas iga kolleeg saab lähisuhtevägivallalale viitavaid märke märgata ja tuge pakkuda.

Mõjusa ning jätkusuutliku sammuna saab organisatsioon siduda lähisuhtevägivalla ennetuse ka oma väärtuste ja poliitikatega, et teema oleks osa organisatsiooni DNA-st. “Olgu need suunised, mis viitavad olulistele teemadele (nt vaimne tervis, mitmekesisus, tööohutus) või juhtimisega seonduvad juhised. Samuti teemasaadikute määramine, vilepuhumise liini või, eetikakomisjoni loomine või muu praktiline vahend, mis organisatsiooni arenguga sama sammu käib,” kirjeldas Raudsepp.

“Kui töötaja teab, et tema tööandja toetab teda teadlikult ja oskuslikult, võib see aidata tal kiiremini väljuda ja taastuda vägivallast. Tööandjal on võimalik luua siinjuures ka paindlikke töötingimusi, töörolli vahetust või ümberasustamist, kui ohver ja toimepanija puutuvad tööalaselt kokku. Samuti kutsuda töötajat rohkem kontorisse, et ta saaks oma kodustest probleemidest eemale,” lisas Mitendorf.

Lähisuhtevägivallateadlike organisatsioonide kujundamiseks kutsus President Kaljulaidi Fondi ellu tööandjate algatuse Vägivallavabaks, millega on tänaseks liitunud mitmed Eesti tunnustatud tööandjad. “Oleme tänaseks koolitanud nii juhtkondi, keskastmejuhte kui ka eesliinitöötajaid lähisuhtevägivalla teemadel. Meie kogemus näitab, et teadlikkuse kasvades hakkavad töötajad ise jagama enda lugusid. Need isiklikud lood kinnitavad meile, et teadlikkuse kasv loob turvalise ruumi ja inimesed tunnevad end piisavalt toetatuna,” lausuvad koolitajad kui ühest suust. Nad lisavad, et organisatsioonid avastavad sageli ka, et probleem on lähemal, kui nad arvasid. “Ja samal ajal, et nad saavad palju rohkem aidata, kui eeldasid,” tõdes Raudsepp.

Milline on lähisuhtevägivalla mõju tööelule?

Uuringud näitavad, et lähisuhtevägivallal on lisaks otsesele individuaalsele mõjule suur mõju ka tööelule. See tähendab, et lähisuhtevägivald võib puudutada ka kolleege ja tööandjaid.

Mõju töötajale:

Kõrgenenud ärevus, meeleolulangus, endasse tõmbumine, unehäired, kurnatus, keskendumisraskused, jne.
Langenud motivatsioon, loovus, sooritus, tulemuslikkus ja pühendumus tööle.
Suurenenud töölt puudumine või hilinemine.
Vähenenud sissetulek.

Mõju tööandjale:

Vähenenud tööheaolu, tootlikkus, töökvaliteet ja tulemuslikkus.
Sagedasemad töölt lahkumised.
Negatiivne mõju tiimidünaamikale, töösuhetele ja –keskkonnale ning organisatsioonikultuurile.
Juhtumite ilmsiks tulemisel negatiivne mõju tööandja mainele.

Autorid: Triin Raudsepp ja Airi Mitendorf