Järjekordne negatiivne pealkiri: Kuidas uudised meie vaimset tervist mõjutavad?
“Tuumaähvardused kasvavad: maailma julgeolek habras nagu kunagi varem!”
“Teadlased hoiatavad: kliimamuutus liigub pöördumatuse suunas!”
“Tuhanded hukkunud maavärinas – perekonnad leinas.”
Kuidas Sa end tundsid, kui neid lõike lugesid? Kas tuli ärevus, pingetunne, lootusetus? Kui jah, siis sa ei ole üksinda.
Tänapäeva maailmas jõuavad kriisiuudised meieni peaaegu reaalajas – sõjad, looduskatastroofid, majanduskrahhid, pandeemiad, vägivaldsed sündmused. Me ei ole enam pelgalt oma kogukonna tunnistajad, vaid kogu maailma pealtvaatajad. Uudisvoog ei vaibu kunagi – sotsiaalmeedia, teated, pealkirjad ja pildid hoiavad meid pidevas ärevas seisundis, justkui oleksime ka ise sündmuste keskel.
Inimese aju ei ole evolutsiooniliselt kohandunud sellise üleilmse info- ja stressitulva jaoks. Ohutaju, mis kunagi päästis meid vahetust füüsilisest ohust, aktiveerub nüüd samamoodi iga kord, kui loeme traagilisest sündmusest – kuigi see ei juhtu meiega ega isegi mitte meie riigis.
Aju reageerib nähtamatule ähvardusele justkui see oleks reaalne ja kohene: suureneb stressihormooni (kortisooli) tase, süda lööb kiiremini, une kvaliteet langeb, keskendumisvõime väheneb. Kui selline seisund kestab kaua, võib kujuneda krooniline kriisiteadlikkus – psüühiline valmisolek kriisiks, mis ei saabu kunagi. See on väsitav, kulutav ja võib viia kurnatuseni.
Krooniline kriisiteadlikkus – seisund, kus inimene on pidevas valmisolekus reageerida ohule, mis tegelikult ei puuduta teda vahetult. See võib viia vaimse kurnatuseni, tekitada tunde, et ”miski pole enam hea” ning vähendada meie võimet nautida elu väikeseid rõõme. Väsimus, vähenenud keskendumisvõime, unetus, ärevus ja isegi apaatia – need on üha sagedamini esinevad nähtused, millega inimesed tänapäeva maailmas kokku puutuvad. Paljud meist tunnevad, et nad ei jaksa enam uudiseid lugeda, ent samas kardavad “millestki olulisest ilma jääda”. Nii tekib nõiaring, kus me väsimusest hoolimata sirvime edasi, laadides endasse maailma muresid, mille ülel pole meil tegelikult kontrolli.
Aga mis aitaks?
Krooniline kriisiteadlikkus ei mõjuta ainult meid isiklikult – see imbub märkamatult ka igapäevastesse tööhetkedesse, mõjutades keskendumisvõimet, motivatsiooni ja inimestevahelist suhtlust. Mõned lihtsad, kuid tõhusad sammud võivad aidata taastada sisemist rahu ja luua tasakaalu keset maailmas toimuvat.
● TEE teadlik infodieet
Ei ole vaja olla igal hetkel kõige kursis. Piira uudiste jälgimist ühe või kahe korrani päevas ning eelista usaldusväärseid allikaid. Pidev "doomscrollimine" ei anna kontrollitunnet – pigem süvendab ärevust. Loobu sellest harjumusest ja paku sama ruumi ka oma kolleegidele.
● KÜSI: “Kas see info aitab mind täna?”
Enne kui klikid järjekordsel dramaatilisel pealkirjal, peatu hetkeks. Küsi endalt: Kas selle info teadmine aitab mul täna midagi paremini teha või lahendada? Kui vastus on ei, suuna oma tähelepanu millelegi, mis loob selgust või rahu – näiteks koostööle, rutiinile või tähenduslikele vestlustele.
● LOO rahu iseendas – ja lase sellel rahul peegelduda ka väljapoole
Kui maailm tundub kontrollimatu, on oluline leida stabiilsust seestpoolt. Teadlikud hingamishetked, liikumine, loodus, isiklikud rutiinid ja sügavad vestlused aitavad luua turvatunnet ja maandada pingeid ka kollektiivis.
● MUUDA abitus tegutsemiseks
Kui miski maailmas tundub liialt suur või valus, leia, kus sina saad mõju avaldada – olgu selleks hea sõna kolleegile, väike heategu, ühise algatuse eestvedamine või lihtsalt kohalolek. Mõju kogemine aitab maandada abitust ja suurendada tegutsemisvõimet – nii endas kui ka teistes.
Meie aju ei ole loodud võtma vastu kogu maailma valu 24/7. Me võime olla hoolivad ja äratundlikud, ilma et peaksime end laiali jagama. Lubame endal olla inimlikud – mõnikord tähendab see ka uudistele “ei” ütlemist, et iseendale “jah” öelda.
Autor
Anastassia Murašina
Siffi juhtiv psühholoog | Programmikoordinaator