Kuidas öelda "ei" ilma süümepiinadeta?

5 Jun

Kolleeg on ukse peal ja küsib, et kas saaksid teda aidata ning poolelioleva aruande ise ära lõpetada. Ülemus ootab, et sina võtaksid vedada uue kliendiga suhtluse, kuna kõik teised on hõivatud. Meilikasti tuli kiri seoses sinu vabatahtliku tööga: veel üks lisaprojekt, kus vajatakse abikäsi ning just sulle pakutakse selle koordineerimist. Lasteaias valitakse lapsevanemate esindajaid ning öeldakse, et sina oleksid õige kandidaat. Heliseb telefon ja tädi kutsub appi majapidamistöid tegema tuleval laupäeval. Kas tuleb tuttav ette?

Tahaks ju kõigi jaoks olemas olla, aga tunned, et seda kõike on korraga liiga palju ...

Minu, Jakobi, jaoks on alati olnud raske “ei” ütlemine. Tahtes kõigile meeldida, siis pigem on lipsanud suust ikkagi see “jaa, teen ära, pole probleemi” või et “jõuan küll”, isegi kui tegelikult on energiaseier punases või suur projektide ja ülesannete kuhi turjal.

Samas vastu võetud lisaülesanded on tulnud tihti mingite muude minu jaoks oluliste valdkondade arvelt. Olgu nendeks pere, lähisuhted, tervis või muud prioriteedid. Või vahel teed hambad ristis ära, aga ei tunne tegemisest absoluutselt rõõmu.

Olen tõdenud, et iga “jah”, mis ma ütlen, on tegelikult automaatselt “ei” millelegi muule. Isegi sageli sellele mõtlemata. Teen ühe õhtuse lisakoosoleku, kuid seejuures jätan ära oma õhtuse jooksutiiru. Võtan vastu uue tööotsa, aga pean loobuma oma nädalavahetusel veedetud ajast perega. Iga tegevus, mille võtan vastu, võtab ruumi teiste arvelt. Olenemata, kas ma teadvustan seda või mitte.

Kui mu päev on täis automaatseid nõustumisi kõigile ja kõigele, ei jää enam jaksu ega aega nendele asjadele, mis on mulle päriselt tähendusrikkad. Tähendusrikas “jah” nõuab vaba ruumi kalendris ja selgust minu prioriteetides. Ja selle ruumi vabastamine eeldab, et ütlen väga paljudele võimalustele teadlikult ära. Mitte kuidagi pahatahtlikult ega külmalt, vaid austusega enda ja teiste vastu.

Miks on ei ütlemine nii raske?

1. Sa ei taha tunduda ebaviisakas

Paljudele meist on lapsepõlvest saati õpetatud, et viisakas inimene aitab, kuulab ja tuleb vastu. „Ei“ ütlemine tundub nagu selle reegli murdmine – nagu me lükkaksime teise inimese vajadused külmalt tagasi. Tegelikult on viisakus midagi enamat kui alati nõustumine. Viisakus tähendab ka ausust enda piire tunnistades ja nö peeglisse vaadates. Sageli on palju hoolivam keelduda selgelt ja lugupidavalt kui öelda “jah” ja hiljem venitada, unustada või teha midagi poole pühendumisega. Austus teiste vastu algab austusest iseenda vastu.

2. Sa kardad valmistada pettumust

„Ei“ ütlemine toob kaasa riski, et keegi pettub või on rahulolematu. See puudutab eriti neid, kes tunnevad end väga vastutavana teiste heaolu eest. Me ei taha, et kolleeg või juht tunneks, et me pole meeskonnamängijad. Me ei taha, et sõber arvaks, et ta pole oluline. Samas pikas perspektiivis valmistab suuremat kahju see, kui võtame endale liiga palju ja põleme läbi. Tõeline usaldus tekib siis, kui julgeme olla ausad – ka siis, kui vastus on „ei“.

3. Sa ei ole kindel enda prioriteetides

Kui sa ei tea täpselt, mis on sulle oluline, siis on keeruline otsustada, millele öelda “jah” ja millele “ei”. Selguse puudumisel tundub iga uus võimalus potentsiaalselt oluline. Kõik kõlab tähtsana ja seetõttu on ka loobumine raske. Selgus oma prioriteetides on nagu kompass - liikuda sinna, mis on sinu jaoks päriselt oluline. Kui tead, mis on sinu aeg, energia ja tähelepanu väärt, oskad neid ka kaitsta.

Minu jaoks tegi “ei” ütlemise väga palju lihtsamaks, kui sõnastasin enda jaoks 4 tähtsat eluvaldkonda: pere, minu kogudus, Produktiivsusklubi ja pulmaisa ettevõte. Kõikidele muudele asjadele väljaspoolt ütlen väga-väga tihti “ei” ning ei pea tundma pidevalt süümepiinu.

4. Sul puudub ülevaade kompromissidest

Sageli ütleme “jah” ilma mõtlemata, millest me samal ajal loobume. Meil ei ole tervikpilti oma ülesannetest, projektidest ja kohustustest. Ja nii tundub, et ruumi justkui on. Alles siis, kui kõik kuhjub, saame aru, et mille arvelt see uue asja tegemine tuleb. Hea otsus ei tule ainult tahtest aidata, vaid ka teadmisest, mille arvelt see abi tuleb. Kui oskame vaadata “jah” ja “ei” taga olevaid kompromisse, muutub ka meie otsustamine teadlikumaks.

Kuidas teha enda jaoks “ei” ütlemine lihtsamaks?

Hea uudis on see, et “ei” ütlemine ei pea alati kõlama jäigalt ega ebaviisakalt. See on oskus, mida saab teadlikult arendada ja siin on mõned praktilised tehnikad, mis mind on palju aidanud.

1. Ära vasta kohe

Kui keegi pöördub sinu poole palve või ettepanekuga, ei pea sa vastust kohe andma. Sul on õigus mõtlemisajale. Näiteks võid öelda: “Aitäh, et pöördusid minu poole. Pean oma graafikut kontrollima ja annan näiteks selle nädala jooksul vastuse.” See lihtne väike ajahetk loob ruumi, et saaksid oma kohustused üle vaadata, hinnata, kas see sobitub su olemasolevasse koormusesse ning vajadusel ka lihtsalt tunnetada, kas tahad sellega üldse tegeleda. Teadlik otsuse edasilükkamine ei ole ebaviisakas – see on valik, mis aitab sul paremini hoida oma piire ja vältida kiirustades antud lubadusi, mida hiljem kahetsed.

2. “Ei” ei pea alati kõlama sõnana “ei”

Sageli pelgame keelduda, sest sõna “ei” tundub karm või ebameeldiv. Tegelikult saab keeldumist väljendada ka pehmemalt, säilitades samal ajal selguse, mida sa soovid öelda. Näiteks võid öelda: “Aitäh, et mõtlesid minu peale, aga mul pole praegu ressurssi selleks.” või “Tahan väga aidata, kuid hetkel olen teiste projektidega täielikult hõivatud.” Need fraasid ei sulge ust jäädavalt, vaid annavad märku, et sa väärtustad teise inimese pöördumist, kuid pead samal ajal hoidma oma piire. See on lugupidav nii enda kui ka teise inimese suhtes.

3. Too välja kompromissid

Kui tahad aidata, aga tead, et kõike ei saa korraga teha, ole aus oma piiride osas. Jaga sellest ausalt oma ülemuse või kolleegidega. Selle asemel, et lihtsalt nõustuda ja siis taaskord unetundide arvelt pingutada, võid öelda: “Jah, saan selle ülesande võtta, kuid siis tuleb midagi muud kõrvale jätta. Millise projekti sooviksid, et prioriteetide listist eemaldan?” See ei ole vastutuse veeretamine, vaid vastutustundlik juhtimine – sa näitad, et oled teadlik oma ülesannetest ja oled valmis koostöös otsustama, mis on hetkel kõige olulisem. Nii tuled sina omalt poolt vastu, aga ootad, et ka teine osapool mõistab ja arvestab sinu soovidega.

4. Suuna palve edasi, kui see ei sobi sulle

Enne kui automaatselt nõustud ülesandega, tasub endalt küsida: kas selle inimese jaoks on tõesti oluline, et just mina seda teen või on oluline lihtsalt see, et asi saaks tehtud? Sageli haarame endale vastutuse, sest tunneme, et “kui mina ei tee, siis jääb tegemata”. Aga tegelikult võib abivajajale sobida väga hästi ka keegi teine. Kui näed, et ülesanne ei eelda tingimata sinu isikut või erioskust, kaalu selle delegeerimist või kellegi teise soovitamist. See ei ole vastutuse vältimine, vaid teadlik tegutsemine oma aja ja energia kaitsmisel.

Näiteks võid öelda: “See tundub põnev projekt, aga mul pole kahjuks selleks aega. Võib-olla saab Arno Lehtsaar sellega aidata?” Oluline pole alati see, kes aitab, vaid et asi saaks tehtud.

See, et ütled mõnele asjale “ei”, ei tähenda, et oled vähem pühendunud või hooliv. Sageli on see hoopis viis hoolida rohkem – endast, oma ajast, tervisest ja neist inimestest, kes sind päriselt vajavad. Me ei saa olla kõikjal ega kõigile alati olemas, aga me saame valida, kus ja millal me päriselt kohal oleme. Iga “ei” loob ruumi selgemale “jah”-le – neile tegevustele, suhetele ja hetkedele, mis päriselt loevad.

Millisele tähendusrikkale “jah”-le võiksid sina täna ruumi teha?